Maja laenuta vol 2 ehk laenuvaba elu

Vahest võivad negatiivsed uudised olla blessing in disguise ehk osutuda positiivseteks. Meil oli esialgu kavas maja ehitada nagu ikka kodulaenuga, aga läks teisiti (loe selle kohta siit). Nüüdseks meile laenuvaba elu idee väga meeldib ja teeme kõik endast oleneva, et endale seda pikaajalist kohustust mitte võtta.

kodulaen maal võimatu
Maal elamise võlud – kodulaenu ei taheta anda, aga laenuvaba elu

Kas see on mõistlik otsus?

Sõltub, kuidas vaadata.

Ühest küljest on kodulaen soodsaim laen ning tõesti tundub mõistlikum see raha hoopis kasvama panna. Üle 2% (mis tundub umbes kodulaenu intress hetkel olevat) tootlust ehk ikka teenib ja pigem ju oluliselt rohkem (LHV võlakirjad maksavad nt 6% intressi aastas).

Aga on ka mitmeid põhjuseid, miks see ei tundugi nii hea mõte.

laenuvaba elu
Isegi reisimine ei pruugi alati hea mõte olla

Miks mitte?

    1. Kas ma paneks selle raha investeeringutesse?

Üks asi on maja nimel kokku hoida – nt loobuda reisimisest. Olime juba enne koroonat kokku leppinud, et me nüüd mingi aeg majaehituse pärast ei reisi. Koroonapiirangud lihtsalt lihtsustasid reisimisest loobumist.

reisimisest loobumine
Maja ehituse jaoks oleme valmis reisimisest loobuma, mingiks ajaks

Investeeringute jaoks hoiame ka kulusid kokku, aga reisimisest nt ma ei oleks nõus loobuma. Siinjuures on oluline ka see, et maja ehitus eelduslikult kestab mõned aastad, investeerimine, aga pikalt ehk et sprint vs maraton.

Lühiajaliselt oleme valmis tunduvalt kokkuhoidlikumalt elama, kui pikaajaliselt.

2. Püsikulude suurenemine

Kodulaen võetakse pikaks ajaks ning igakuine summa on tavaliselt pere suurim kohustus (kui ei ole, siis peaks ilmselt oma kohustused üle vaatama). 

Kuna me praegu ei maksa kodulaenu ega üüri, siis maja ehitamiseks kodulaenu võttes suureneks meie igakuised püsikulud oluliselt. Mulle meeldib Arne Talvingu soovitus (raamatus Aktsiatega rikkaks ja vabaks), et püsikulud tuleks alati võimalikult madalad hoida. Ka siis, kui sa saaksid endale palju suuremaid lubada. Ta ütleb, et seda teeb “nutikas finantsvaba”.

püsikulud hoia madalad
Arne Talvingu soovitus on hoida püsikulud madalad

See on üks põhjustest, miks lotovõitjad on tihti peagi vaesemad, kui enne lotovõitu. Nad ostavad endale kallid majad-autod-lennukid, millel on suured püsikulud.

Minu jaoks tähendavad väiksemad püsikulud, et on ka lihtsam ja kiirem finantsvabaduseni jõuda (mitte, et see alati peaks eesmärk olema). Näiteks, kui finantsvabaduse nn esimeseks tasemeks on olukord, kus investeeringutest saadav passiivne tulu katab sinu igakuised kulud. Järelikult on seda lihtsam saavutada, mida väiksemad on sinu igakuised kulud. Püsikulud on seejuures need kulud, mille suurust on kõige raskem muuta (aeg-ajalt tasub need üle vaadata).

3. Saad rahulikult magada ehk psühholoogiline aspekt

Lõpetasin just Morgan Houseli raamatu “The Psychology of Money” (Raha psühholoogia). Mind üllatas positiivselt, et tema koos oma naisega on samuti otsustanud kodulaenu mitte võtta. Sest nende eesmärgiks on sõltumatus.

raha psühholoogia
Otsus ei pruugi olla ratsionaalselt mõistlik, kuid kõige olulisem, et see on psühholoogiliselt sinu jaoks õige otsus

Ta nimetab seda otsust halvimaks finantsotsuseks, kuid parimaks rahaotsuseks. Sest nende eesmärgiks ei ole olla külmalt ratsionaalne (laenata odavat raha ning panna ülejäävad säästud raha teenima), vaid psühholoogiliselt mõistlik. Ilma hüpoteegita maja paneb teda end tundma sõltumatuna.

See, et ta ei pea igakuiselt tasuma laenumakset annab talle parema tunde, kui oma varade pikaajalise väärtuse maksimeerimine. Ta rõhutab, et see otsus sobib ja meeldib neile, ning see on kõige olulisem. Head otsused ei ole alati ratsionaalsed. Ega “õiged”. Kõige olulisem on, et need teevad sind õnnelikuks.

Ehk nagu tihti rõhutatakse: peamine, et sa saad rahulikult magada!

Housel toob välja, et nad hoiavad ka oluliselt suurema osa oma varast sularahas (20%!), kui soovitatakse. Ta ei saaks seda kellelegi teisele soovitada, kuid neile on see vajalik ning toimib. Igaüks peab ise otsustama, mis on talle õige ning mis laseb tal öösel rahulikult magada.

laenuvaba maja nimel
Maja nimel oleme valmis rohkemast loobuma, kui muidu

Ära unusta, et me oleme inimesed oma emotsioonide ja tunnetega, mitte ratsionaalsed robotid. Psühholoogia osa meie otsustes ei tasu kunagi alahinnata.

P.S Väga tihti ei olegi teist varianti, kui kodulaenu võtta. Mitte, et meie oleksime tohutult rikkad, aga meil on korteri kodulaen makstud ehk et me saame rahulikult korteris elada ja meil pole maja valmimisega kiiret. Kuigi muidugi tahaks juba sisse kolida:)

Hirmudest

Tihti eeldatakse, et inimene on ratsionaalne. Et ta teeb alati otsuse faktidel ja numbritel tuginedes. Tegelikkuses ei ole inimene robot ning igal hetkel mõjutavad meid emotsioonid ja kogemused. Ja kõige rohkem hirmud. Seetõttu on oluline investeerimispsühholoogia.

Õnneks räägitakse sellest järjest enam, kuid siiski kipub see vahest jääma tagaplaanile. Justkui investeerimine oleks ainult numbrite ja graafikute ja suhtarvude ja muu sellise alusel otsuste tegemine.

ratsionaalsus vs emotsioonid
Investeerimine ei ole ainult numbrid, sest tegemist on inimestega (https://www.wnycstudios.org/podcasts/radiolab/articles/love-numbers)

Nagu olen varem maininud (nt siin), olen võtnud Courserast mitmeid häid kursuseid just investeerimispsühholoogiast ja käitumuslikust rahandusest (behavioral finance). Neil kursustel käsitleti põhjalikult mõttevigu (bias), mis meie käitumist mõjutavad. Hakkan neid teile blogipostitustes edaspidi järjest tutvustama.

Täna tahaksin aga rääkida ühest olulisimast psühholoogilisest takistusest, millest me kõik peame üle saama, et tegutsema asuda. Hirmud.

Hirmud

Meil kõigil on hirmud, oleme me neist teadlikud või mitte. Selleks, et need meile takistuseks ei saaks, tuleb neid kõigepealt teadvustada. Mis on sinu hirmud investeerimisel?

Raha kaotamine

Kõige levinum hirm on kindlasti raha kaotamine. Äkki ma kaotan investeeritud raha. Selle hirmu tõttu inimesed tihti jätavadki investeerimata. Kuidas sellest takistusest üle saada?

ära investeeri maja raha
Investeeri ainult raha, mida võid kaotada.
    1. Investeeri raha, mida sa võid kaotada. See soovitus tekitab tihti segadust, et mismõttes ma võin raha kaotada? Ma ei ole nii rikas, et ma võin raha kaotada. 

See soovitus ei eelda aga, et sa oled rikas ja sul oleks ükskõik, kas sa selle raha kaotad või mitte. Vaid see tähendab, et sa ei investeeriks raha, mida sul on millekski muuks VAJA. Nt toidu- või üüriraha.

Tihti küsitakse nõu, mida teha rahaga, mida mingil konkreetsel eesmärgil kogutakse ja mida on näiteks aasta pärast vaja. Vastus on ühene, seda raha ei tohiks investeerida.

Investeerida tuleks raha, mida sul ei ole lähiajal vaja. Investeerimine on maraton.

2. Alusta väikeste summadega. Nii püsivad kaotused väikesed ehk saad oma õppetunnid väikeste summadega. Mitte keegi ei suuda vigu vältida ning ise tehtud vead on kõige paremad õppetunnid.

väikesed summad väikesed kaotused
Vähenda kaotushirmu alustades väikeste summadega

Ma ei tea piisavalt

Investeerimismaailm tundub nii keeruline ja infot on tohutult. Pole midagi imestada, et see võib alustamisel takistuseks saada ning infoküllus segadust tekitada.

Minu soovitus: alusta ja katseta väikeste summadega. Samal ajal kogu teadmisi: loe raamatuid ja blogisid, osale vebinaridel ja koolitustel, kuula podcaste ja Äripäeva raadiot.

hirm et ei tea piisavalt
Ära jää ootama hetke, kui tead piisavalt

Kuid kindlasti alusta! Praktika on parim õpetaja.

Usu mind, tunnet, et ma tean piisavalt võib ootama jäädagi. Alati on midagi, mida sa ei tea. Ära lase sellel saada ettekäändeks jätta alustamata.

Need on kaks peamist hirmu, millega mina olen kokku puutunud.

Mis hirmud sind takistavad?

Armuda või mitte?

Osalesin eelmisel nädalal Jaak Roosaare koolitusel ja sain sealt mitu head mõtet. Üks neist puudutas levinud ütlust, et ära armu oma aktsiatesse/investeeringutesse. Aga teatud juhtudel tasuks just armuda.

Kuidas otsustada, kas armuda või mitte?

armuda aktsiatesse või mitte
Armuda või mitte?

Võiks armuda

Sõltub strateegiast ehk et kui sinu eesmärk on osta ja hoida, siis tuleb kasuks armuda sellesse aktsiasse. Et ei tekiks kiusatust seda müüa.

Näiteks mina ei raatsi müüa oma Kaubamaja aktsiaid. Olen neid pika aja jooksul vähehaaval ostnud ning sellega ilusti hinda keskmistanud. Kaubamaja on hea dividendi maksja. Plaanin seda positsiooni pikaajaliselt hoida, et dividende saada. Samuti usun, et Kaubamaja ei kao kuhugi ka muutuvas maailmas.

Vahepeal on see positsioon olnud väga ilusas plussis (enne dividendi maksmist), aga mul pole kordagi tekkinud kiusatust seda müüa. 

armuda aktsiasse
Meile kõigile teada tuntud kaubamaja (pilt: kaubamaja.ee)

Ehk tasub armuda!

Väljend, et ei tasu armuda käib olukorra kohta, kus peaks müüma, aga ei raatsi. Tavaliselt on see olukord, kus ettevõttel ei lähe enam hästi. 

Kaotus on valus

Me ei taha võtta vastu kaotust, sest kaotus on kaks korda valusam, kui samaväärne võit. Seetõttu hoitakse tihti liiga kaua langevat aktsiat lootuses, et ehk olukord muutub ja aktsia hind tõuseb tagasi vähemalt nulli.

kui armuda on otsust raskem teha
Otsuse tegemine on keeruline, eriti kui emotsioonid mängus (pilt: https://uxdesign.cc/decision-making-for-product-managers-7fef3292cb65)

Sest üks asi on paberil (internetipangas) punast miinust vaadata (ega see ka ei ole tore), aga see ei ole veel reaalne kaotus. Kui me aga müüme selle positsiooni kahjumiga, siis muutub paberil olnud miinus reaalseks kaotuseks.

Tihti on oluline kaotus kiirelt vastu võtta, et ta ei muutuks suuremaks. Loomulikult on olukordi, kus langus võib olla ajutine ja nagu ikka, seda ei ole nii lihtne hinnata.

Näiteks Kaubamaja aktsiate puhul, kui olukord peaks muutuma, siis peaksin suutma oma armumise unustada ja mõelda, kas muutus on lühi- või pikaajaline ja kas peaksin oma otsust seda aktsiat hoida, muutma.

Samas ei tasu rapsida, et iga väikese muutuse korral muudan oma strateegiat.

Uskumused rahast

Meil kõigil on mingid uskumused rahast. Tavaliselt me neile ei mõtle, kuid need mõjutavad meid ning seetõttu on hea neid teada.

Meile kõigile on ilmselt tuttavad ütlused “raha ei kasva puu otsas”, “kergelt tulnud, kergelt läinud” või arvamus, et rikkus on midagi halba, negatiivset, kindlasti ebaausalt saadud…

Avastasin uskumuse raha kohta Austraalias
Uluru, Austraalia

Jääb mulje, et eestlase elu peabki olema raske. Kergelt ei tule ega tohigi tulla midagi.Enda uskumusi raha kohta ei olegi nii lihtne kindlaks teha. Kindlasti eelpool toodu on mind mõjutanud. Minu jaoks parim näide uskumustega seoses see, et olen alati uskunud, et mina olen pigem kulutaja tüüpi inimene ja et igasugune säästmine/kogumine on minu jaoks väga raske (kui mitte võimatu).

Selle parimaks näiteks on lugu Austraaliast. Elasin ja töötasin Austraalias kahe Iiri tüdrukuga. Teenisime kõik täpselt sama palju ning elamiskulud olid ka samad. Seega kõigil olid nii identsed võimalused säästa ja meie Aasia reisiks koguda, kui üldse võimalik.

Raske töö on eestlasele ikka omane olnud
Sorteerisime Austraalias paprikaid, kas piisavalt raske töö?

Tegelikkuses olime raha osas kõik kolm väga erinevad. Ühel Iiri tüdrukul oli alati raha ja kogumine tundus tal tulevat iseenesest. Teisel polnud mitte kunagi raha ja mina olin kuskil nende kahe äärmuse vahel. Mul õnnestus reisiks raha koguda, aga vähem, kui esimesel iirlannal ja väga suurte raskustega. Sellepärast tähendas säästmine/kogumine minu jaoks pikka aega enda piiramist ja koonerdamist. Midagi, mis oli minu jaoks raske ja ebameeldiv.

Nii enne, kui peale Austraaliat kasutasin reisimiseks raha “kogumiseks” varianti, et lihtsalt ostsin ühel palgapäeval lennukipiletid (võimalikult soodsad muidugi) ära ja elasin siis lihtsalt vähema rahaga palgapäevani. Reisile minnes võtsin puhkuseraha kaasa ja pärast reisilt tagasi tulles elasin taas lihtsalt selle rahaga, mis oli.

Tai
Aasia reis, mille jaoks raha üritasime koguda.

Niimoodi palgapäevast palgapäevani elades kasutasin suuremate asjade ostmiseks loomulikult järelmaksu ja kui esimest korda Euroopast välja reisisin – Indiasse – siis ei jagunud piletite jaoks palgast ja võtsin väikelaenu.

Tagantjärgi tundub ilmselge, et kui sain peale kulutamist väiksema rahaga hakkama, siis oleks üsna lihtsalt ka raha kogumisega hakkama saanud. Aga siis tundus see võimatuna. Liiga raskena.

Minu jaoks toimus muutus tänu sellele, et sain teada, et alustada võib väikeste summadega ning abiks on “maksa endale esimesena” põhimõte ehk et kanna kohe palgapäeval see summa eraldi kontole. Nii alustasin ma investeerimist 25€ kandmisega kasvukontole palgapäeval (abiks püsikorraldus). Nii lihtne see oligi.

Varem ma poleks selle pealegi tulnud, et see võiks nii lihtne olla ja et ei ole nii, et minul lihtsalt ongi raske raha säästa ja koguda:). Nagu see oleks kivisse raiutud. Uskumused raha kohta olid mind kõik need aastad tagasi hoidnud.

Austraalias avastasin uskumuse raha kohta, mis mind pikalt tagasi hoidis.
Austraalia on imeline

Kui alustad väikese summaga, mis sinu elukvaliteeti ei mõjuta ning mille kõrvale panemist sa ei märkagi, siis tekib harjumus ning saad aja jooksul vaikselt seda summat suurendada. Üsna pea hakkavad tekkima mõtted, kuidas sissetulekut suurendada, kust veel kokku hoida jne. Aga esialgu ei tasu selle peale mõelda, vaid oluline on endale teadvustada, et sinu uskumused ei pruugi õiged olla ja raha kogumisega saab igaüks hakkama.

Leia vaid enda jaoks alustamiseks sobiv summa ja hakka tegutsema!