Psühholoogia - Page 3 of 4

Koos või eraldi ehk kuidas sütitada investeerimissäde ka elukaaslases?

Väga oluline küsimus on, kas investeerida koos või eraldi? Kas saab nii, et üks ainult investeerib ja teine ei huvitu üldse? Kas üldse peaks üritama oma kaaslases investeerimise sädet sütitada?

Nagu ikka, igaüks peab leidma endale sobiva variandi. Samas, kui üks säästab ja investeerib, aga teine ainult kulutab, siis see tundub pealtnäha küll ühe käega ehitan, teisega lammutan variant. Samas, kui partneritel ongi rahakott täiesti eraldi, siis see ei tohiks ju mõjutada. Siin sõltub juba sellest, kas säästja suudab mõelda, et tegemist on partneri enda rahaga ja võibki teha, mis soovib.

Eesmärke võiks arutada ja seada koos, et üks ei liiguks ühes ja teine teises suunas

Selle juures näen siiski probleeme tekkimas vähemalt tulevikus. Kui üks on näiteks pensioniks kogunud ja teine pole? Kas siis ka kumbki peab enda rahaga hakkama saama? Et ise kulutasid kõik raha ära, nüüd vaata ise, kuidas saad?

Miks on rahast rääkimine raske?

Esimene probleem on see, et me pole üldiselt harjunud rääkima rahast. Äsja armununa tundub muidugi raha teema eriti kauge ja imelik kohe rahaasju arutama asuda.

Armumise ajal rahast rääkimine ei tule pähegi — Armastuse linn Pariis

Mina ka ei asunud mehega tutvudes seda kohe tegema, kuid mäletan, et teiste jutu põhjal tekkis mul alguses üks kord kahtlus, et appi, äkki mu mehele on raha kõige tähtsam! Õnneks oli tegemist inimestega, kellele endale raha on kõige olulisem elus ning kes tegelikult mu meest ei tunnegi.

See on minu arvates hea näide selle kohta, kui oluline on, et põhiväärtused peavad olema sarnased. Seda ka rahaasjades.

põhimõtted peavad samad olema — Kogu pere peaks ühes suunas liikuma

Kui ühe jaoks on raha kõige tähtsam, aga teise arvates on pere ja teineteisest hoolimine siiski tähtsam, siis on probleemid kerged tekkima. Kui aga mõlema jaoks on raha oluline ja rahaasjad peavad korras olema, kuid see pole elus kõige tähtsam, siis on elu oluliselt lihtsam.

Enda ja partneri tundmine

Olen ka varem maininud, et investeerimises on väga oluline enda tundmine. Sellepärast saad ainult sina investeerimisotsuseid teha. Tean, et tihti (eriti alustades) oodatakse, et keegi teine (ekspert, nõustaja) teeks minu eest otsused ära, sest mina ju ei tea ja kardan. Aga ainult sina tead, milline otsus laseb sul rahulikult öösel magada.

Ma ei väsi kordamast, et ükskõik mida ja kuidas teha, peaasi, et saad rahulikult magada

Samamoodi tuleb kasuks oma partneri tundmine, sellest tulenevalt saad otsustada, kuidas infot talle edastada ning kuidas, kui palju ja mis hetkel teda kaasata. Aga nagu sinu endagi puhul, peab otsused lõpuks tegema ikkagi su partner ise. Ja sa ei saa midagi eeldada.

Kuidas meil on?

Olen varem maininud, et meil on ühine raha, aga investeerimisega toimetan mina. Ehk, et toimetame koos, aga eraldi – ühine raha, tegelen mina, aga hoian meest kursis. Meil selline variant toimib hästi. Mõned mõtted enda kogemusest:

1. Tasub meeles pidada seda, et kui mina vaimustusin investeerimisest, siis ei saa ju eeldada, et mees ka automaatselt vaimustuks. Lisaks ei ole temal seda infot, mida mina olen vebinaridest, raamatutest ja blogidest kogunud. Suhete puhul rõhutatakse, et ära eelda, et sinu kaaslane loeb su mõtteid. Siin toimib see ka. Minu teadmistest ja mõtetest jõuab (parimal juhul:)) kaaslaseni see osa, mida ma talle räägin.

Teadmisi tasub koguda järjepidevalt, kuid ära jää ootama, vaid tegutse

2. Ei tasu kohe inimest infoga üle külvata. Mõtle sellele, et enne kui investeerimisest vaimustusid/huvitusid, kuidas oleksid ise reageerinud? Jah rääkijaks on sulle kallis inimene, aga samas ju mitte ekspert (vaid alles alustaja)?

Investeerimine on teema, millest inimesed ühest küljest ei tea, teisest küljest on kuulnud ilmselt midagi negatiivset – petuskeemid, ruttu rikkaks, investeerimine on ainult rikastele jne. Selles mõttes pole just soodne pinnas investeerimise propageerima asumiseks.

Elus on nii vihma, kui kulda … peamine on, et kaaslane on toetav

3. Kui kaaslane pole juhuslikult juba investeerimisest huvitatud (võib-olla käisite koos koolitusel, lugesite sama raamatut jne), siis tuleb sinul see huvi tekitada. Mina hakkasin vähehaaval (see ei olnud teadlik strateegia) investeerimisest rääkima. Näiteks oma väikeseid eduelamusi jagama: laekusid esimesed dividendid. Esialgu küll vaid sendid, aga ma ei pidanud ise midagi nende teenimiseks aktiivselt tegema ehk et selgitasin põhimõtet, et paned raha enda heaks tööle.

4. Aeg ja hetk, millal rääkida – kui palju on partner valmis aega panustama, kui palju ta soovib teada saada ning millal on hea hetk rääkimiseks. Mina ise näiteks tegelen praeguseks investeerimisega oluliselt rohkem, kui ma alguses oleks arvanud. Olin kindel, et mulle sobib passiivne investeerimine, panen raha sisse ja see rahulikult toimetab. Samal ajal jälgin veidi infot, loen mõne raamatu, osalen mõnel vebinaril. Ehk, et taas kord: ära eelda, vaid tegutse rahulikult ja järjekindlalt.

5. Meie puhul toimib hästi rollide jaotus. See kõlab formaalsemalt ja rangemalt, kui see tegelikkuses on. Meil ei ole mingit lepingut või kirjutatud reegleid ja pole keelatud teisel ka tegeleda, aga tundub mõistlik ning toimib süsteem, et mina tegelen investeerimisega. Järjest rohkem arutan mehega oma mõtteid ja järjest rohkem on ta teemaga kursis ja sellest huvitatud.

Ühised eesmärgid hoiavad ka eraldi tegutsedes samal teel

6. Ära oota, et kaaslane vaimustub ka kohe või hakkab samuti tegelema. Ole avatud suhtumisega ja paindlik. Aja jooksul võib paljutki muutuda. Peaasi, et kõik toimib ja olete ise oma otsustega rahul.

Kokkuvõtvalt, kõige olulisem on see, et partner oleks toetav. Kui mina vaimustusin investeerimisest, siis ta ei suhtunud negatiivselt, vaid toetas minu tegemisi. Tunne ennast ja oma partnerit. Rääkige, kuigi rahast rääkimine ei ole enamusele meist lihtne, ning leidke endale sobivaim variant.

P.S Rahast rääkimise muudavad lihtsaks ja põnevaks Räägiks rahast vestluskaardid.

Vali oma tee

Aeg-ajalt kipub investeerimise põhimõtete ja õpetuste seas ära kaduma see, et oma otsused tuleb ise teha ehk valida oma tee. Igaüks peab leidma endale sobiva, sest ei ole ühte kindlat teed, mida mööda kõik peaks minema.

Kindlasti tasub kursis olla teiste kogemusega ja ka õpetussõnadega. Need on väga olulised. Aga järeldused tuleb ise teha. Lähtudes endast ja enda olukorrast ja enda eesmärkidest.

See on üks asi, mida tahan siin blogis kindlasti kajastada. Otsin oma teed. Võibolla lõpuks jõuan samasse kohta, kuhu õpetused juhatavad, aga igaühel on oma tee sinna jõudmiseks.

kord on tee sirgem — Kord on tee sirgem …

Mis sobib ühele, ei sobi teisele. Mis sobib mulle täna, ei pruugi mulle homme sobida. Inimesed muutuvad, olukorrad muutuvad, ajad muutuvad, arusaamad muutuvad. Kogu maailm on pidevas muutumises.

Kuidas käitud kriisiolukorras?

Keegi ei osanud koroonat ette näha. Kuidas oleks saanudki? Viiruseid on ennegi olnud.

Keegi ei teadnud ka kaua see kestab ja kuidas meid mõjutab. Enamus inimesi arvas, et majanduslangus saab olema oluliselt pikaajalisem, kui see seni on olnud.

käänuline oma tee — Kord on tee käänuline

Kuidas reageerisid koroonamärtsis, kui korraga oli kõik punases?

Kuidas tegid otsused? Olukorras, kus keegi ei tea, mis saama hakkab, ei ole abi teiste õpetussõnadest ega teiste kogemustest, sest keegi ei tea. Mitte keegi ei olnud varem selles olukorras olnud.

Kui turud rallivad ja kõik muudkui kasvab, on lihtne olla hea investor.

Tee otsused lähtudes oma strateegiast

Kuid oluline on teada, kuidas reageerid kriisiolukorras. Siis selgub, kui oluline on, et tunned ennast, aga ka see, et sul on olemas strateegia. Kui sinu strateegia on osta ja hoia, siis turu langused ja tõusud ei tohiks sind oluliselt mõjutada. Sina jätkad ikka samamoodi toimetamist. Sama sihi suunas liikumist.

Mingid korrektuurid võivad loomulikult olla vajalikud. Võibolla näitas kriis sulle, et miski sulle ei sobigi, on liiga riskantne. Et midagi on vaja muuta.

Peamine, et sa ei tee otsuseid emotsioonidest lähtudes ega sellepärast, et keegi teine nii teeb.

Nagu on öelnud investeerimisgurud: osta siis, kui teised ei julge; hoia eemale, kui teised on ahned. See ei ole loomulikult lihtne, kuid kui sul on strateegia paigas, siis on lihtsam oma teele kindlaks jääda.

Leia oma tee ja käi alati oma rada. Hoides silmad-kõrvad lahti, jälgides mida teevad teised, kuid otsustades alati ise.

Mitte keegi teine ei saa sinu eest otsuseid teha.

Armuda või mitte?

Osalesin eelmisel nädalal Jaak Roosaare koolitusel ja sain sealt mitu head mõtet. Üks neist puudutas levinud ütlust, et ära armu oma aktsiatesse/investeeringutesse. Aga teatud juhtudel tasuks just armuda.

Kuidas otsustada, kas armuda või mitte?

Võiks armuda

Sõltub strateegiast ehk et kui sinu eesmärk on osta ja hoida, siis tuleb kasuks armuda sellesse aktsiasse. Et ei tekiks kiusatust seda müüa.

Näiteks mina ei raatsi müüa oma Kaubamaja aktsiaid. Olen neid pika aja jooksul vähehaaval ostnud ning sellega ilusti hinda keskmistanud. Kaubamaja on hea dividendi maksja. Plaanin seda positsiooni pikaajaliselt hoida, et dividende saada. Samuti usun, et Kaubamaja ei kao kuhugi ka muutuvas maailmas.

Vahepeal on see positsioon olnud väga ilusas plussis (enne dividendi maksmist), aga mul pole kordagi tekkinud kiusatust seda müüa.

armuda aktsiasse — Meile kõigile teada tuntud kaubamaja (pilt: kaubamaja.ee)

Ehk tasub armuda!

Väljend, et ei tasu armuda käib olukorra kohta, kus peaks müüma, aga ei raatsi. Tavaliselt on see olukord, kus ettevõttel ei lähe enam hästi.

Kaotus on valus

Me ei taha võtta vastu kaotust, sest kaotus on kaks korda valusam, kui samaväärne võit. Seetõttu hoitakse tihti liiga kaua langevat aktsiat lootuses, et ehk olukord muutub ja aktsia hind tõuseb tagasi vähemalt nulli.

kui armuda on otsust raskem teha — Otsuse tegemine on keeruline, eriti kui emotsioonid mängus (pilt: https://uxdesign.cc/decision-making-for-product-managers-7fef3292cb65)

Sest üks asi on paberil (internetipangas) punast miinust vaadata (ega see ka ei ole tore), aga see ei ole veel reaalne kaotus. Kui me aga müüme selle positsiooni kahjumiga, siis muutub paberil olnud miinus reaalseks kaotuseks.

Tihti on oluline kaotus kiirelt vastu võtta, et ta ei muutuks suuremaks. Loomulikult on olukordi, kus langus võib olla ajutine ja nagu ikka, seda ei ole nii lihtne hinnata.

Näiteks Kaubamaja aktsiate puhul, kui olukord peaks muutuma, siis peaksin suutma oma armumise unustada ja mõelda, kas muutus on lühi- või pikaajaline ja kas peaksin oma otsust seda aktsiat hoida, muutma.

Samas ei tasu rapsida, et iga väikese muutuse korral muudan oma strateegiat.

Uskumused rahast

Meil kõigil on mingid uskumused rahast. Tavaliselt me neile ei mõtle, kuid need mõjutavad meid ning seetõttu on hea neid teada.

Meile kõigile on ilmselt tuttavad ütlused “raha ei kasva puu otsas”, “kergelt tulnud, kergelt läinud” või arvamus, et rikkus on midagi halba, negatiivset, kindlasti ebaausalt saadud…

Avastasin uskumuse raha kohta Austraalias — Uluru, Austraalia

Jääb mulje, et eestlase elu peabki olema raske. Kergelt ei tule ega tohigi tulla midagi.Enda uskumusi raha kohta ei olegi nii lihtne kindlaks teha. Kindlasti eelpool toodu on mind mõjutanud. Minu jaoks parim näide uskumustega seoses see, et olen alati uskunud, et mina olen pigem kulutaja tüüpi inimene ja et igasugune säästmine/kogumine on minu jaoks väga raske (kui mitte võimatu).

Selle parimaks näiteks on lugu Austraaliast. Elasin ja töötasin Austraalias kahe Iiri tüdrukuga. Teenisime kõik täpselt sama palju ning elamiskulud olid ka samad. Seega kõigil olid nii identsed võimalused säästa ja meie Aasia reisiks koguda, kui üldse võimalik.

Raske töö on eestlasele ikka omane olnud — Sorteerisime Austraalias paprikaid, kas piisavalt raske töö?

Tegelikkuses olime raha osas kõik kolm väga erinevad. Ühel Iiri tüdrukul oli alati raha ja kogumine tundus tal tulevat iseenesest. Teisel polnud mitte kunagi raha ja mina olin kuskil nende kahe äärmuse vahel. Mul õnnestus reisiks raha koguda, aga vähem, kui esimesel iirlannal ja väga suurte raskustega. Sellepärast tähendas säästmine/kogumine minu jaoks pikka aega enda piiramist ja koonerdamist. Midagi, mis oli minu jaoks raske ja ebameeldiv.

Nii enne, kui peale Austraaliat kasutasin reisimiseks raha “kogumiseks” varianti, et lihtsalt ostsin ühel palgapäeval lennukipiletid (võimalikult soodsad muidugi) ära ja elasin siis lihtsalt vähema rahaga palgapäevani. Reisile minnes võtsin puhkuseraha kaasa ja pärast reisilt tagasi tulles elasin taas lihtsalt selle rahaga, mis oli.

Tai — Aasia reis, mille jaoks raha üritasime koguda.

Niimoodi palgapäevast palgapäevani elades kasutasin suuremate asjade ostmiseks loomulikult järelmaksu ja kui esimest korda Euroopast välja reisisin – Indiasse – siis ei jagunud piletite jaoks palgast ja võtsin väikelaenu.

Tagantjärgi tundub ilmselge, et kui sain peale kulutamist väiksema rahaga hakkama, siis oleks üsna lihtsalt ka raha kogumisega hakkama saanud. Aga siis tundus see võimatuna. Liiga raskena.

Minu jaoks toimus muutus tänu sellele, et sain teada, et alustada võib väikeste summadega ning abiks on “maksa endale esimesena” põhimõte ehk et kanna kohe palgapäeval see summa eraldi kontole. Nii alustasin ma investeerimist 25€ kandmisega kasvukontole palgapäeval (abiks püsikorraldus). Nii lihtne see oligi.

Varem ma poleks selle pealegi tulnud, et see võiks nii lihtne olla ja et ei ole nii, et minul lihtsalt ongi raske raha säästa ja koguda:). Nagu see oleks kivisse raiutud. Uskumused raha kohta olid mind kõik need aastad tagasi hoidnud.

Austraalias avastasin uskumuse raha kohta, mis mind pikalt tagasi hoidis. — Austraalia on imeline

Kui alustad väikese summaga, mis sinu elukvaliteeti ei mõjuta ning mille kõrvale panemist sa ei märkagi, siis tekib harjumus ning saad aja jooksul vaikselt seda summat suurendada. Üsna pea hakkavad tekkima mõtted, kuidas sissetulekut suurendada, kust veel kokku hoida jne. Aga esialgu ei tasu selle peale mõelda, vaid oluline on endale teadvustada, et sinu uskumused ei pruugi õiged olla ja raha kogumisega saab igaüks hakkama.

Leia vaid enda jaoks alustamiseks sobiv summa ja hakka tegutsema!

(Õige) aeg

Investori suurim sõber on aeg ja suurim vaenlane õige aja ootama jäämine.

Liitintressi võlu

Olen juba mitu korda maininud liitintressi ja lubanud sellest lähemalt kirjutada. Mina olen liitintressist nii aru saanud, et kui sa laekunud investeerimistulu (või nt tulumaksu tagastuse III samba puhul) investeerid, siis kasvab sinu investeering aja jooksul oluliselt kiiremini, kui muidu. Ja seda ka võrreldes sellega, kui paneksid sisse suurema summa lühema aja jooksul.

Toon ühe näite kasutades liitintressi kalkulaatorit (googeldades leiab neid mitmeid, mina kasutasin seda: https://finantsvabadus.golive.ee/et/compound-interest-calculator). Kui alustan investeerimist 100 euroga ning lisan iga kuu 100 eurot, siis 6% tootluse juures on mul 10 aasta pärast 14796,04 eurot.

liitintress ja aeg — Näide liitintressist LHV finantsportaalist:
https://fp.lhv.ee/news/4842618

Aeg on investori parim sõber

Miks on aeg investori parim sõber? Kui ma samadel tingimustel toimetan 10 aasta asemel 15 aastat, siis on summa 26970,82 eurot. 20 aasta pärast, aga juba 43263,42 eurot. Ehk et ajas teenitud tulu kasvab. Kui võrrelda 10 aastat vs 20 aastat, siis on tulemus oluliselt suurem, kui kaks korda suurem (aeg on kaks korda pikem).

Ilma liitintressita oleks 20 aastaga tulemus 26440 eurot. Sellepärast on nii oluline esialgu saadud investeerimistulu reinvesteerida ja teha seda võimalikult pikka aega.

Aja olulisuse rõhutamiseks veel üks näide. Kui suurendada igakuiselt investeeritav summa 200 eurole, siis teenib 10 aastaga (investeeritud tulu reinvesteerides) sama 6% tootluse juures 29412,99 eurot. See on oluliselt rohkem, kui samal perioodil 100 euro kaupa investeerides, aga kui võrrelda kaks korda pikema ajaga, siis jääb kahekordse summa inveseteerimine oluliselt ajale alla: 29412,99€ vs 43263,42€. See tähendab, et kui investeerid 20 aastat igakuiselt 100 eurot teenid sama tootluse juures oluliselt rohkem, kui investeerides igakuiselt 200 eurot.

õige aeg ei saabu peale teatud hulga raamatute lugemist — Nii lihtne on alustamist edasi lükata, sest see ja teine raamat veel lugemata

Mina alustasin investeerimist 36-aastaselt. Mitte just väga vara, aga mul on hea meel, et ma ei jäänud ootama õiget hetke, vaid asusin kohe tegutsema. See tähendab kohe, kui teemast huvitusin ja selle kohta natuke infot olin otsinud. Tagant järgi mõeldes teadsin väga vähe, aga ei näe ühtegi põhjust, miks oleksin pidanud ootama. Alustada tasub väikeste summadega, siis ei ole kahju, kui kõik nii hästi ei lähe, kui tahaks.

Pole olemas “õiget” ega “ideaalset” aega

Võin oma kogemusest kinnitada, et aeg ei ole kunagi “õige”. Mul pole veel mitte kunagi tunnet olnud, et ma tean piisavalt, aga ma tean, et praktika on kõige parem õpetaja (igaks juhuks ütlen, et armastan ka raamatuid ja blogisid lugeda).

Teine mõte “õige” ajaga seoses on seotud mõttega, et praegu pole rahaliselt õige aeg. Et enne maksan oma võlad (nendega tasub loomulikult tegeleda ja kõik suure intressiga laenud ära tasuda) või et enne kogun endale suure meelerahufondi (sellel teemal kirjutan ka edaspidi pikemalt). Mina ei poolda ootama jäämist, sest aeg läheb. Ja nagu olen varem maininud, siis võib huvi ja soov investeerida aja jooksul lahtuda.

maja ja õige aeg — Maja ehitamine ei ole just ideaalne aeg investeerimiseks

Minul ka ei ole ideaalne aeg investeerida, sest ehitame maja ehk et suur osa meie sissetulekust läheb majafondi. Olen korduvalt mõelnud, et äkki peaks investeeritava raha ka majafondi panema ehk et investeerimises nt pausi tegema. Aga siis ma mõtlen sellele, kui tähtis on investeerimises aeg ja kui väike see summa maja ehitamise jaoks on, mida ma investeerin (kirjutan kindlasti edaspidi ka teemal üksi vs koos investeerimine, aga ütlen ära, et meil on raha ühine, aga investeerimisega tegelen mina).

Seepärast ei väsi ma rõhutamast, et hakka lihtsalt pihta. Ära jää ootama! See, et sa investeerimisest huvitud on juba väga suur võit.

Kas säästmine tähendab koonerdamist?

Säästmise teemal on nii palju kasulikku infot võimalik leida (nt Kogumispäeviku grupp Facebookis), et ma oma blogis sellest palju rääkida ei plaani. Säästmine on aga investeerimises oluline ning seetõttu mõtlesin natuke oma mõtteid kirja panna. Kõige olulisemana tundub mulle, et säästmise all mõistetakse tihti koonerdamist. Et raha võib kulutada minimaalselt, midagi osta ei või, elu nautida ei saa… Eks mõne inimese jaoks võib säästmine seda tähendadagi ja lühiajaliselt on ka see võimalik, kuid kaua nii ei suudaks. Ja investeerimine on pikaajaline tegevus. Maraton, mitte sprint.

säästmine koonerdamine — Säästmine vs koonerdamine

Mõistlikkus

Minu lemmikpõhimõte on mõistlikkus – igas valdkonnas elus. Maailm ei ole must-valge ning ei tasu äärmustesse minna. Mõistlikkus on paindlik ning tähendab igaühe jaoks erinevat, aga alati tasub mõelda igat otsust tehes, kas see on mõistlik? Mõistlikkus tähendab ka ratsionaalsust. Mitte, et meist keegi täiesti ilma emotsioonideta suudaks otsuseid teha. Ja kas peakski? Mina elasin varem palgapäevast palgapäevani peamiselt seetõttu, et minu arvates tuleb elu nautida ja säästmine tundus liiga piirava ja tüütuna. Ma ei olnud muidugi ka eriti rahatark, nt polnud kuulnud “maksa endale esimesena” põhimõttest ja ei teadnud midagi investeerimisest (samas tegin vabatahtlikult II samba ja korraks oli ka mul III sammas). Kuid peamine takistus oli tagantjärele mõeldes ettekujutus säästmisest kui koonerdamisest. Et mis elu see on.

nautimine säästmine — Elu tuleb nautida ka praegu, mitte kunagi kaugel tulevikus

Leia endale sobiv viis

Tegelikkuses tuleb lihtsalt leida tasakaal ning endale sobiv viis, kuidas säästa. Kellele sobib ümbrikute meetod (jagab mitmesse ümbrikusse teemade kaupa sularaha, mida võib selles kategoorias kulutada), kellele mitme konto süsteem (mulle endale pigem see), kes kannab iga teenitud lisasumma kohe investeerimiskontole (kasutan osaliselt) jne. Tasub katsetada erinevaid variante ja leida see, mis sobib. Et tunneks ennast hästi.

kulud kirja — Kuludel tasub silm peal hoida, ka reisides

Kulude jälgimine

Näiteks eelarve pidamine/kulude jälgimine. Minul ei ole eelarve tabelit ja ma ei kavatse seda ka kunagi teha. Aga mul on kulude tabel. Alguses märkisin mõned kuud detailselt üles, millele raha kulub, et saada ülevaade oma kulutustest. Nüüdseks märgin lihtsalt summa tšekilt ja ainult vahest toon eraldi välja mõne ebatavalisema kulu (a la ostsime veini paar pudelit:)). Loomulikult on mul eesmärk, kui palju umbes võiks kuluda ning poes jälgime soodsamat hinda, aga näiteks oma lemmiku kodujuustu ostan alati, mitte ei vali kõige soodsamat. Samas olen üle vaadanud kõik kodukulud ja -lepingud (elekter soodsama vastu vahetatud), aga need on ühekordsed tegevused, mida võiks aeg-ajalt korrata. Mitte ei pea pidevalt sellega tegelema. Üldse on hea soovitus teha suured asjad väiksemateks tükkideks. Nt eesmärk kulusid kokku hoida võib tunduda suur ja laialivalguv, aga vali üks valdkond, millega kõigepealt tegeleda.

säästmine maal — Maal elamine seab omad piirangud, nt autota elu on maal tihti võimatu

Kuidas mina kulud kontrolli all hoian?

Pesumasina panen tavaliselt tööle soodsama elektri ajal, aga vajadusel muidugi ka muul ajal. Põrandakütet hoian sees nii palju, et oleks mõnus kodus olla, mitte ei kõnni külmal põrandal, et raha kokku hoida. Sest mind häirib külm põrand. Ja peale Austraalias elamist, ei talu ma üldse külma. Minu kodu peab kindlasti keskmisest soojem olema. Minu nõrkuseks ei ole riided ega kingad (ma ei ole sajajalgne:)), vaid raamatud. Mul on olnud perioode, kus on õnnestunud seda piirata ja hoopis raamatukogust raamatuid laenutada… aga pikaajaliselt see plaan ei toimi. Eriti kuna e-raamatu saab kohe kätte, ingliskeelsed raamatud on tihti väga soodsa hinnaga (järelikult nende ostmine säästmine!) ja mulle ei meeldi, kui raamat ei ole heas seisukorras (eriti häirivad mind lõhnad). E-raamatud ei võta ka kodus ruumi, aga kahjuks meeldivad mulle ikka paberraamatud ka.

raamatud säästmine — Minu nõrkuseks on raamatud, mis panevad minu säästmise püüded tihti surve alla

Kokkuvõtteks

Et jutt liiga pikaks ei läheks, siis kokkuvõtvalt ma jälgin nüüdseks jooksvalt kulusid toidule ja raamatutele, aga ma ei unusta, et enda vastu tuleb hell ja hea olla. Raamatuid ma võiks osta lõputult ja sellepärast olen pannud endale eesmärgi, palju ma võin kuus raamatuid osta. Panen praeguse eesmärgi kirja ka, sest see pidi mõjutama eesmärki täitma: 1 e-raamat kuus (tavahinnaga, eelistatult soodsa hinnaga) ja mõned e-raamatud, mida nagunii tahaks ja mis on väga soodsa hinnaga (u 1-3 eurot). Paar korda, kui olen nende soodsate raamatutega liiga hoogu sattunud, olen “karistuseks” kandnud raha investeerimis- või kasvukontole. Kulusid aitab all hoida ka põhimõte maksa endale esimesena ja see, et ma kipun tegelikult väga vähe raha endale kulutamiseks jätma.

nautimine — Vahest lubame endale mõnusa latte kohvikus

P.S Kurikuulsa latte teema kohta: meil on kodus kohvimasin, millega lattet teha. Üliharva, kui oleme kodust eemal lubame endale mõne latte.

Uuel aastal uue hooga

Kuigi veebruari lõpp juba läheneb, siis pole kunagi hilja uue aasta lubadusi täita. Pealegi alles algas Hiina uus – härja – aasta. Alustan peale pausi mõne üldise põhimõttega, mis aitavad investeerimisteekonnal.

Blogisse tekkis pikem paus, sest seda asendas investeerimispäevik, kuhu oma mõtted ja toimetamised jooksvalt kirja panen. Kuid üks ei välista teist, sest pidevalt tekib mõtteid ja küsimusi, mida võiks lisaks enda investeerimispäevikule ka teistega jagada. Olen ise teiste kogemustest ja mõtetest palju inspiratsiooni saanud.

Võtsin vahepeal Courserast mitmeid investeerimise kursuseid, kust sain kasulike teadmisi ja huvitavaid mõtteid, mida tahan siin blogis jagama hakata. Alustan täna mõnest üldisest põhimõttest.

Valisin Mikroinvestorit kujutama rebase, sest rebane on kaval. Minu jaoks heas mõttes. Investeerimises on kõige olulisem pihta hakata ning järjekindlalt jätkata. See nõuab distsipliini, kuid on olemas ka mitmed abimehed.

Näiteks põhimõte, et maksa endale esimesena. See tähendab, et tulu laekumisel (tavaliselt palgapäeval) kannad kohe teatud summa või % enda säästu- või investeerimiskontole. Loomulikult pead olema enne läbi mõelnud, kui suur see summa võiks olla, et elamiseks ka piisavalt jääks. Tihti kardetakse, et investeerimine/säästmine tähendab, et elada üldse ei saa. Et peab igat senti üritama säästa ja elada saab kunagi tulevikus.

Kindlasti ei tohiks asi päris nii hull olla, sest nii ei suuda just kaua toimetada. Säästmine ja investeerimine ei pea olema midagi ebameeldivat. Siin aitab minu arvates põhimõte: mõelda läbi miks ma seda teen? Miks ma säästan? Miks ma investeerin?

Põhjuseid võib loomulikult olla mitmeid – meelerahufond, reisimiseks, lastele (siin omakorda miks?), varajaseks pensioniks, pensioni lisaks, finantsvabaduse saavutamiseks …

Nagu iga asja puhul elus peab motivatsioon tulema enda seest, seda ei saa kuidagi käskida või keegi teine sulle anda. Motivatsiooniks aga ongi vaja vastata küsimusele miks? Alati, kui teekond muutub raskeks, tahaks ennast lõdvaks lasta ja lihtsalt nautida, tasub endale meelde tuletada, miks ma seda teen. Kas lihtsalt läbi mõelda või kasutada pilte, visioonitahvel on näiteks hea abimees.

Mis iganes sind aitab – hoia siht silme ees!

Läbi kolistatud ämbrid

Eksimine on inimlik. Igaüks peab oma vead ära tegema. Eksimine pole viga, kui sellest õpitakse ning samu vigu ei korrata.

Ikka loodame õppida teiste vigadest ja ise vigu vältida. Vigade tegemise hirm on see, mis tihti inimesi tegutsemast tagasi hoiab, sh investeerimisega alustamisest. Nagu eelmine kord kirjutasin, siis ikka on veel vaja teadmisi koguda, X arv raamatuid lugeda, koolitustel käia, blogisid uurida…

õpi vigadest — Kirjuta üles teiste soovitused ja tee neist omad järeldused

Täna kirjutan enda tehtud vigadest. Mõte sel teemal kirjutada on juba mõnda aega meeles mõlkunud ja täna kuulasin Äripäeva raadiost rahajutud.ee portaali asutaja Siim Semiskari investeerimise kogemusest ja muuhulgas tuli juttu ka tehtud vigadest. Üks viga on meil sama!

Kellegi teise järgi investeerimine

Ostsin ühte aktsiat ühe blogi lugemisest inspireerituna.

Mõtlesin, et on hea mõte osta odavnevat aktsiat, aga kunagi ei tea ju, kas see on ajutine odavnemine või jääbki aktsia kukkuma… Pigem jäigi kukkuma:) Kuskil 30% kandis jäi üles-alla kõikuma. Ja minu ostuhetkeks oli ta juba mingi aeg langenud. Esimesel aastal sai vähemalt dividendi, kuid sel aastal ei saanud sedagi…

Ehk et jälgi, mida teised teevad, aga otsused tee ise. Samas võimalik, et oleksin ostuni ise ka jõudnud, kuigi kahtlen, sest tegemist oli Leedu kohukeste tootjaga (VLP), kellest ma varem midagi kuulnud ei olnud. Aga tõenäoliselt mõne sarnase aktsia ostuni, mis langeb ja langeb.

vigadest õpitakse — Vigu ei õnnestu vältida

Langev aktsia võibki jääda langema

See oli minu teine õppetund. Taas ma ei tundnud tegelikult seda ettevõtet. Ja ma mingit tohutut analüüsi, vaid ma polnud üldse neist midagi kuulnud! Tagantjärele tundub täiesti uskumatu.

Võrdluseks, et põllumajandusettevõte Auga kohta olen artikleid lugenud ja nende konseptsioon mulle meeldib, kuid ma pole neid ostnud, sest nad ei maksa dividendi ning minu investeerimisstrateegia on investeerida dividendiaktsiatesse.

Oma investeerimisstrateegia ja põhimõtted tuleb aeg-ajalt endale meelde tuletada, sest kuigi hinna kõikumisi jälgin selle pilguga, et kus oleks hea ostukoht, siis miinus portfellis mingi hetk võib hakata siiski häirima. Selle tulemusena korrastasin hiljuti oma portfelli ja müüsin kahjumiga maha eelpool mainitud aktsiad ning lisaks Eesti Ekspressi aktsiad.

Ostsin need aktsiad dividendide saamiseks, kui dividendi suurus oli juba teada ehk et hind oli loomulikult kõrge. Hoiatusmärgid olid olemas, et neil ei lähe väga hästi, sest nt samal ajal pakuti Ekspressi tellimust 1€ kuus!!! Tundub päris desperate.

õpi oma vigadest — Kõige olulisem on oma vigadest õppida

Tunne ennast ja õpi

Hoolimata sellest oli see ost tol hetkel vajalik, sest kõige olulisem: tuleb tunda ennast! Minu jaoks oli alguses väga oluline saada mõned kiired eduelamused ning täita dividendide aasta eesmärk. Väikeste summadega investeerides kõrge eesmärk, mille saavutamiseks teadlikult ostsin aktsiad hinnaga, mis sisaldas ju dividende. Sest aega oli napilt (tegelikkuses 6 kuud, mitte aasta).

Need on kaks aktsiapositsiooni, mille ostmist ma ei kahetse, sest õppetunnid tuleb ju saada ning samuti minu dividendistrateegiaga sobisid mõlemad tol hetkel. Lihtsalt olukord on muutunud nüüdseks ning otsustasin oma portfelli korrastada. Süda on rahul. Väikeste summadega pole isegi -30% suur summa ning saadud õppetundide eest ei olnud see suur kooliraha.

Kui aktsiate ostu puhul tuleb alati meeles pidada, et kunagi ei tea tegelikkuses, kas hea või halb ost, siis alguses tegin kahel korral (ja järjest!) rumala vea, mida oleks saanud vältida. Nimelt ostsin vale konto alt aktsiaid ning selgus, et nende õigele kontole saamine maksab. Ehk et ei tasu osta kiirustades (tekib hasart ja tahaks ostuorderi ruttu teele panna FOMO ehk fear of missing out) ning edaspidi olen alati kontrollinud, et tegemist on investeerimiskontoga, kuhu aktsiaid ostan.

viga edu — õpi vigadest ja proovi uuesti

3 on kohtu seadus?

Kui nende vigade kohta olen ka teistest blogidest lugenud, siis kolmas viga oli minule täielik üllatus (vale konto kohta lugesin muidugi, kui mul juba vead tehtud olid). Nimelt, kuna minu strateegia oli esimesel aastal võimalikult palju dividende teenida, siis ostsin tihti aktsiaid hetkel, kui dividendi suurus oli teada ja nimekirja fikseerimiseni jäänud loetud päevad. Ma ei olnud märganud, et aktsiate ostuorderi täitmisel on kaks kuupäeva: kinnituse kuupäev ja teostamise kuupäev. Seega reaalse tehinguni läheb 2 pangapäeva aega.

Nii lõikasin Nordeconi aktsiaid esmakordselt ostes kaks korda näppu – need olid ühed aktsiad, mis läksid valele kontole ning lisaks jäin hiljaks ja dividendidest ilma.

Kokkuvõte

Tuleb valmis olla, et vigu vaevalt õnnestub vältida. Nende hirmus ei tasu kindlasti investeerimisega alustamist edasi lükata, vaid neid tasub võtta, kui kasulikke õppetunde.

Alustada tasub alati summadega, mida võid kaotada. Näiteks eluaseme jaoks kogutud või pere söögiraha ei tasu investeerimiseks kasutada.

Õiget aega võib ootama jäädagi

Olen seda mõtet veidi enne ka puudutanud, aga viimasel ajal on mulle eriti tihti selle mõtte erinevad variatsioonid silma jäänud. Ja kunagi ei ole liiga palju seda mõtet öelda ja rõhutada!

Eriti kuna paljud teavad seda, aga ikkagi ei tegutse!

Knowing and not doing is the same as not knowing – pole vahet, kas sa tead midagi või ei tea, kui sa seda teadmist ei rakenda.

rahtarkuse raamatud — Alati on veel raamatuid, mida tahaks lugeda

Inimesi hoiab muidugi tagasi hirm. Ja sellest tulenevalt on alati vaja veel need raamatud läbi lugeda ja need koolitused läbida. Niimoodi võib jäädagi seda hetke ootama, kui teadmisi on piisavalt. Sest see ei käi nii, et muudkui loed ja koolitud ja siis käib heureka hetk, et nüüd siis tean ja on õige hetk tegutsema asuda.

Mingi nn klikk võib käia küll (nagu mul Kristi Saare vebinari kuulates ootamatult käis), aga see ei olnud hetk, et ma tean piisavalt (üldse ju ei teadnud), vaid et investeerimine on oluline ja sellega tuleb tegeleda. Need, kes arvavad, et enne peavad veel teadmisi koguma, ei kahtle, kas peaks investeerimisega tegelema – mis on väga oluline samm õiges suunas – vaid nad ootavad seda õiget hetke.

koolituse märkmed — veel üks raamat, veel üks koolitus

Muidugi ei tasu täiesti uisapäisa mitte midagi teadmata ja uurimata toimetama hakata. Aga kui juba mingid teadmised on olemas – a la tead, mis on kasvukonto, aktsiad või ühisrahastus – siis tasub väikeste summadega toimetama hakata. Praktika on parim teadmiste kogemuse viis ja hirm kaob tegutsedes. Alusta väikeste summadega ja hakka lihtsalt pihta.

Näiteks, kõige lihtsam tee endale III sammas või kasvukonto. Tekib harjumus raha regulaarselt investeerida ning saad aru, et see väike summa ei muuda kuidagi su elukvaliteeti halvemaks (a la ei jagu raha elamiseks), vaid see raha muidu kuluks lihtsalt ära.

Mina ei pööra ka liigset tähelepanu tasudele. Muidugi tahaks kõike tasuta ja tasub alati soodsaimad variandid valida – a la hoian Balti aktsiaid LHV-s, sest seal tasuta. Õnneks on tasude teemal ka palju räägitud ja pingutatud nii, et need on vaikselt alla läinud (nt kasvukonto ja II sammas).

kuidas alustada investeerimist — Kes senti ei korja …

Aga nagu olen ka varem maininud, siis mina ostan ka Balti aktsiaid väikeste summade kaupa – tavaliselt 200€ – ja teenustasu on natuke üle 3€. Protsentuaalselt jah mitte kõige mõistlikum, aga minu arvates olulisem, et mul on need aktsiad ja olen aktsiate ostmisega nii palju õppinud, et see 3€ kooliraha maksta ei ole palju. Lisaks see 3€ kuluks muidu nagunii ära. Kurikuulus latte näide 🙂

Samamoodi nagu ei tasu säästmisega liiale minna nii, et ei saa enam üldse elu nautida – sest ei tohi sentigi kulutada – ei tasu mitte ühegi põhimõttega äärmusesse minna. Väikeste summadega investeerimine aitab ka ajas ostmist hajutada.

Harjutamine teeb meistriks! (kunagi)

Sunnitud valikud

Minu jaoks on arusaamatu, miks nüüd korraga on vaja II pensionisammas vabatahtlikuks teha? See on muidugi arusaadav, et Isamaale oli see võimalus Riigikokku sisse saada (uskumatult lausa valitsusse), aga kuidas nii paljud inimesed seda tunduvad toetavat ning kuidas emotsioonid ratsionaalse arutluse on tagaplaanile lükanud.

Pension tundub nii kaugel olevat

Mina olen II sambaga vabatahtlikult liitunud. See tundus nii elementaarne ja iseenesest mõistetav. Kuigi võimalik pension on nii kaugel ja ilmselt aja jooksul järjest kaugemale läheb (pensioniea tõstmine) ning arvan, et ilmselt mingi hetk riiklikku pensioni enam polegi, siis loomulikult üritan vähemalt midagi pensioniks koguda. 2% palgast on igal juhul nii väike osa, et see ei mõjuta oluliselt mitte kellegi elukvaliteeti. Tulumaks oli ka kunagi 2% ja rohkemgi suurem, lihtsalt selle osa panen II sambasse (kui see mõtlemine aitab tunda, et ei pane enda raha).

Olen ka lugenud arvamust, et madalapalgalistel on see nii väike summa, et see ei anna nagunii midagi. Halloo! Iga väike summa aitab pensionipõlves ehk ajal, kui ei jaksa/saa enam töötada. Mina arvan, et praegust pensionäri rõõmustaks ka igasugune summa. Ja samas on see pisike summa nüüd vaja kätte saada?

Lugesin kusagilt, et pension tundub nii kaugel olevat, et meile tundub võimatu end pensionärina ette kujutada ja sellepärast on nii raske pensioniks koguda. Seda enam peaks riik seda soodustama. See ju algselt ka pensionireformi mõte oli.

raha kasvatamine — Raha kasvamiseks on aega vaja, pixabay.com

See on minu raha ja vajan seda kohe

Ema rääkis, et telekas oli lugu perest, kellel oleks hädasti vaja elamiseks seda raha (vist remonti teha vms) ja et neil on see raha ju olemas, aga ei saa kätte lihtsalt! Mismõttes neil on see raha olemas, see on pensioniks kogutud raha ju. See on sama hea, kui küsiks riigilt oma I samba raha praegu kätte, et mul praegu seda vaja, makske välja praeguseks teenitud pensioniosa! Olen ju ise selle oma tööga välja teeninud.

Või et olen nii ja nii palju sotsiaalmaksu maksnud, aga haige ei ole olnud, paluks see raha välja maksta, mul katus vajab parandamist?

See, kes tahab pensioniks koguda, kuid siiski võimalust vajadusel see raha välja võtta, võiks ju III samba teha. Aga see on millegipärast väga vähe populaarne, kuigi riik maksab sinna pandud rahalt 20% tulumaksu tagasi (15% aastatulust, max 6000). Lugesin kuskilt head mõttekäiku, et kui see riigi poolt tagastatav tulumaks panna III sambasse, siis see on ju 20% tootlust! Täiesti super ju! Kust mujalt sellist tootlust saaks? Kui pakutaks arvaks kohe et mingi pettusega tegu:)

Rääkimata sellest, et need, kellel seda raha väga vaja on, ilmselgelt ei oma mingeid muid sääste. Ma saan aru, et inimesed, kes tegelevad investeerimisega, tahaks ise II samba raha investeerimisega tegeleda. Kuid neid on ju vähene hulk, sest investeerimisega tegelevad endiselt vähesed (pakun, et protsent umbes 3-5% vast?).

pension kaugel — Pensioniaeg tundub nii kaugel olevat
https://pngtree.com/

Valikud

Facebooki Kogumispäeviku grupis oli arutelu teemal, mida teete tulumaksu tagastusega ning loomulikult enamus tormaks kohe shoppama, mõni ütles, et reisimiseks. Samast grupist on silma jäänud, et säästmise eesmärgiks enamasti tulevikus millegi peale kulutamine – reisimine, remont jne. Loomulikult ka nendeks asjadeks tuleb säästa ja koguda, aga see näitab ilmekalt, et tulevikule ei mõelda. Eriti küüniline on öelda, et mu lapsed on mu pensionisambad. Vaesed lapsed.

See toob mind järgmise mõtteni. Kui II sammas sisuliselt kaotatakse (ma ei kahtle, et enamus võtab raha välja ning seetõttu võib osutuda mõistlikult kõikidel seda teha), siis tulevane suur pensionäride hulk jääb ju meie laste kaela ehk et mitte mina konkreetselt enda laste kaela peale, vaid meie kõikide lapsed ägavad suure maksukoormuse all, sest suur hulk pensionäre tuleb ülal pidada. Arvestades maksumaksjate vähenevat hulka, siis kuidas saab loota, et tulevikus pension oleks suurem, kui praegu? Ja mis annab meile õiguse tulevastele põlvedele selline koorem panna?

motivatsioon unistusest — olevik ja tulevik

Lõpetuseks

Mulle loomulikult meeldib valikuvabadus. Iga täiskasvanu vastutab oma elu eest ise ja peaks teadma, mis ta teeb. Kuid on erandeid. Antud juhul mõjutavad otsused II samba osas meid kõiki, ei ole nii, et ära siis välja võta, kui ei taha. Esiteks, kui enamus raha välja võetakse, siis võivad haldustasud taas ebamõistlikult suureks muutuda. Teiseks, majandus vajab pensionifonde, kes on pikaajalised investeerijad. Kolmandaks, kui fondid väga väikeseks jäävad, siis ilmselgelt on vähem võimalusi, kuhu investeerida ja kui palju saab hajutada.

Teise sambaga liitudes oli mul õiguspärane ootus, et ma ei pea selle raha osas enam otsuseid tegema, kuhu investeerida ja mida sellega teha (fondide vahetamine muidugi võimalik ja seda olen ka teinud), nüüd aga on oht, et mind sunnitakse otsustama, mida selle rahaga teha. Ja ma ei taha seda otsust teha. Muuhulgas, sest me kogume raha maja ehituseks ja meil ka kuluks see raha marjaks ära, aga mis siis pensionieas saab?