Investeerimisblogi - Page 6 of 6

Läbi kolistatud ämbrid

Eksimine on inimlik. Igaüks peab oma vead ära tegema. Eksimine pole viga, kui sellest õpitakse ning samu vigu ei korrata.

Ikka loodame õppida teiste vigadest ja ise vigu vältida. Vigade tegemise hirm on see, mis tihti inimesi tegutsemast tagasi hoiab, sh investeerimisega alustamisest. Nagu eelmine kord kirjutasin, siis ikka on veel vaja teadmisi koguda, X arv raamatuid lugeda, koolitustel käia, blogisid uurida…

õpi vigadest — Kirjuta üles teiste soovitused ja tee neist omad järeldused

Täna kirjutan enda tehtud vigadest. Mõte sel teemal kirjutada on juba mõnda aega meeles mõlkunud ja täna kuulasin Äripäeva raadiost rahajutud.ee portaali asutaja Siim Semiskari investeerimise kogemusest ja muuhulgas tuli juttu ka tehtud vigadest. Üks viga on meil sama!

Kellegi teise järgi investeerimine

Ostsin ühte aktsiat ühe blogi lugemisest inspireerituna.

Mõtlesin, et on hea mõte osta odavnevat aktsiat, aga kunagi ei tea ju, kas see on ajutine odavnemine või jääbki aktsia kukkuma… Pigem jäigi kukkuma:) Kuskil 30% kandis jäi üles-alla kõikuma. Ja minu ostuhetkeks oli ta juba mingi aeg langenud. Esimesel aastal sai vähemalt dividendi, kuid sel aastal ei saanud sedagi…

Ehk et jälgi, mida teised teevad, aga otsused tee ise. Samas võimalik, et oleksin ostuni ise ka jõudnud, kuigi kahtlen, sest tegemist oli Leedu kohukeste tootjaga (VLP), kellest ma varem midagi kuulnud ei olnud. Aga tõenäoliselt mõne sarnase aktsia ostuni, mis langeb ja langeb.

vigadest õpitakse — Vigu ei õnnestu vältida

Langev aktsia võibki jääda langema

See oli minu teine õppetund. Taas ma ei tundnud tegelikult seda ettevõtet. Ja ma mingit tohutut analüüsi, vaid ma polnud üldse neist midagi kuulnud! Tagantjärele tundub täiesti uskumatu.

Võrdluseks, et põllumajandusettevõte Auga kohta olen artikleid lugenud ja nende konseptsioon mulle meeldib, kuid ma pole neid ostnud, sest nad ei maksa dividendi ning minu investeerimisstrateegia on investeerida dividendiaktsiatesse.

Oma investeerimisstrateegia ja põhimõtted tuleb aeg-ajalt endale meelde tuletada, sest kuigi hinna kõikumisi jälgin selle pilguga, et kus oleks hea ostukoht, siis miinus portfellis mingi hetk võib hakata siiski häirima. Selle tulemusena korrastasin hiljuti oma portfelli ja müüsin kahjumiga maha eelpool mainitud aktsiad ning lisaks Eesti Ekspressi aktsiad.

Ostsin need aktsiad dividendide saamiseks, kui dividendi suurus oli juba teada ehk et hind oli loomulikult kõrge. Hoiatusmärgid olid olemas, et neil ei lähe väga hästi, sest nt samal ajal pakuti Ekspressi tellimust 1€ kuus!!! Tundub päris desperate.

õpi oma vigadest — Kõige olulisem on oma vigadest õppida

Tunne ennast ja õpi

Hoolimata sellest oli see ost tol hetkel vajalik, sest kõige olulisem: tuleb tunda ennast! Minu jaoks oli alguses väga oluline saada mõned kiired eduelamused ning täita dividendide aasta eesmärk. Väikeste summadega investeerides kõrge eesmärk, mille saavutamiseks teadlikult ostsin aktsiad hinnaga, mis sisaldas ju dividende. Sest aega oli napilt (tegelikkuses 6 kuud, mitte aasta).

Need on kaks aktsiapositsiooni, mille ostmist ma ei kahetse, sest õppetunnid tuleb ju saada ning samuti minu dividendistrateegiaga sobisid mõlemad tol hetkel. Lihtsalt olukord on muutunud nüüdseks ning otsustasin oma portfelli korrastada. Süda on rahul. Väikeste summadega pole isegi -30% suur summa ning saadud õppetundide eest ei olnud see suur kooliraha.

Kui aktsiate ostu puhul tuleb alati meeles pidada, et kunagi ei tea tegelikkuses, kas hea või halb ost, siis alguses tegin kahel korral (ja järjest!) rumala vea, mida oleks saanud vältida. Nimelt ostsin vale konto alt aktsiaid ning selgus, et nende õigele kontole saamine maksab. Ehk et ei tasu osta kiirustades (tekib hasart ja tahaks ostuorderi ruttu teele panna FOMO ehk fear of missing out) ning edaspidi olen alati kontrollinud, et tegemist on investeerimiskontoga, kuhu aktsiaid ostan.

viga edu — õpi vigadest ja proovi uuesti

3 on kohtu seadus?

Kui nende vigade kohta olen ka teistest blogidest lugenud, siis kolmas viga oli minule täielik üllatus (vale konto kohta lugesin muidugi, kui mul juba vead tehtud olid). Nimelt, kuna minu strateegia oli esimesel aastal võimalikult palju dividende teenida, siis ostsin tihti aktsiaid hetkel, kui dividendi suurus oli teada ja nimekirja fikseerimiseni jäänud loetud päevad. Ma ei olnud märganud, et aktsiate ostuorderi täitmisel on kaks kuupäeva: kinnituse kuupäev ja teostamise kuupäev. Seega reaalse tehinguni läheb 2 pangapäeva aega.

Nii lõikasin Nordeconi aktsiaid esmakordselt ostes kaks korda näppu – need olid ühed aktsiad, mis läksid valele kontole ning lisaks jäin hiljaks ja dividendidest ilma.

Kokkuvõte

Tuleb valmis olla, et vigu vaevalt õnnestub vältida. Nende hirmus ei tasu kindlasti investeerimisega alustamist edasi lükata, vaid neid tasub võtta, kui kasulikke õppetunde.

Alustada tasub alati summadega, mida võid kaotada. Näiteks eluaseme jaoks kogutud või pere söögiraha ei tasu investeerimiseks kasutada.

Õiget aega võib ootama jäädagi

Olen seda mõtet veidi enne ka puudutanud, aga viimasel ajal on mulle eriti tihti selle mõtte erinevad variatsioonid silma jäänud. Ja kunagi ei ole liiga palju seda mõtet öelda ja rõhutada!

Eriti kuna paljud teavad seda, aga ikkagi ei tegutse!

Knowing and not doing is the same as not knowing – pole vahet, kas sa tead midagi või ei tea, kui sa seda teadmist ei rakenda.

rahtarkuse raamatud — Alati on veel raamatuid, mida tahaks lugeda

Inimesi hoiab muidugi tagasi hirm. Ja sellest tulenevalt on alati vaja veel need raamatud läbi lugeda ja need koolitused läbida. Niimoodi võib jäädagi seda hetke ootama, kui teadmisi on piisavalt. Sest see ei käi nii, et muudkui loed ja koolitud ja siis käib heureka hetk, et nüüd siis tean ja on õige hetk tegutsema asuda.

Mingi nn klikk võib käia küll (nagu mul Kristi Saare vebinari kuulates ootamatult käis), aga see ei olnud hetk, et ma tean piisavalt (üldse ju ei teadnud), vaid et investeerimine on oluline ja sellega tuleb tegeleda. Need, kes arvavad, et enne peavad veel teadmisi koguma, ei kahtle, kas peaks investeerimisega tegelema – mis on väga oluline samm õiges suunas – vaid nad ootavad seda õiget hetke.

koolituse märkmed — veel üks raamat, veel üks koolitus

Muidugi ei tasu täiesti uisapäisa mitte midagi teadmata ja uurimata toimetama hakata. Aga kui juba mingid teadmised on olemas – a la tead, mis on kasvukonto, aktsiad või ühisrahastus – siis tasub väikeste summadega toimetama hakata. Praktika on parim teadmiste kogemuse viis ja hirm kaob tegutsedes. Alusta väikeste summadega ja hakka lihtsalt pihta.

Näiteks, kõige lihtsam tee endale III sammas või kasvukonto. Tekib harjumus raha regulaarselt investeerida ning saad aru, et see väike summa ei muuda kuidagi su elukvaliteeti halvemaks (a la ei jagu raha elamiseks), vaid see raha muidu kuluks lihtsalt ära.

Mina ei pööra ka liigset tähelepanu tasudele. Muidugi tahaks kõike tasuta ja tasub alati soodsaimad variandid valida – a la hoian Balti aktsiaid LHV-s, sest seal tasuta. Õnneks on tasude teemal ka palju räägitud ja pingutatud nii, et need on vaikselt alla läinud (nt kasvukonto ja II sammas).

kuidas alustada investeerimist — Kes senti ei korja …

Aga nagu olen ka varem maininud, siis mina ostan ka Balti aktsiaid väikeste summade kaupa – tavaliselt 200€ – ja teenustasu on natuke üle 3€. Protsentuaalselt jah mitte kõige mõistlikum, aga minu arvates olulisem, et mul on need aktsiad ja olen aktsiate ostmisega nii palju õppinud, et see 3€ kooliraha maksta ei ole palju. Lisaks see 3€ kuluks muidu nagunii ära. Kurikuulus latte näide 🙂

Samamoodi nagu ei tasu säästmisega liiale minna nii, et ei saa enam üldse elu nautida – sest ei tohi sentigi kulutada – ei tasu mitte ühegi põhimõttega äärmusesse minna. Väikeste summadega investeerimine aitab ka ajas ostmist hajutada.

Harjutamine teeb meistriks! (kunagi)

Sunnitud valikud

Minu jaoks on arusaamatu, miks nüüd korraga on vaja II pensionisammas vabatahtlikuks teha? See on muidugi arusaadav, et Isamaale oli see võimalus Riigikokku sisse saada (uskumatult lausa valitsusse), aga kuidas nii paljud inimesed seda tunduvad toetavat ning kuidas emotsioonid ratsionaalse arutluse on tagaplaanile lükanud.

Pension tundub nii kaugel olevat

Mina olen II sambaga vabatahtlikult liitunud. See tundus nii elementaarne ja iseenesest mõistetav. Kuigi võimalik pension on nii kaugel ja ilmselt aja jooksul järjest kaugemale läheb (pensioniea tõstmine) ning arvan, et ilmselt mingi hetk riiklikku pensioni enam polegi, siis loomulikult üritan vähemalt midagi pensioniks koguda. 2% palgast on igal juhul nii väike osa, et see ei mõjuta oluliselt mitte kellegi elukvaliteeti. Tulumaks oli ka kunagi 2% ja rohkemgi suurem, lihtsalt selle osa panen II sambasse (kui see mõtlemine aitab tunda, et ei pane enda raha).

Olen ka lugenud arvamust, et madalapalgalistel on see nii väike summa, et see ei anna nagunii midagi. Halloo! Iga väike summa aitab pensionipõlves ehk ajal, kui ei jaksa/saa enam töötada. Mina arvan, et praegust pensionäri rõõmustaks ka igasugune summa. Ja samas on see pisike summa nüüd vaja kätte saada?

Lugesin kusagilt, et pension tundub nii kaugel olevat, et meile tundub võimatu end pensionärina ette kujutada ja sellepärast on nii raske pensioniks koguda. Seda enam peaks riik seda soodustama. See ju algselt ka pensionireformi mõte oli.

raha kasvatamine — Raha kasvamiseks on aega vaja, pixabay.com

See on minu raha ja vajan seda kohe

Ema rääkis, et telekas oli lugu perest, kellel oleks hädasti vaja elamiseks seda raha (vist remonti teha vms) ja et neil on see raha ju olemas, aga ei saa kätte lihtsalt! Mismõttes neil on see raha olemas, see on pensioniks kogutud raha ju. See on sama hea, kui küsiks riigilt oma I samba raha praegu kätte, et mul praegu seda vaja, makske välja praeguseks teenitud pensioniosa! Olen ju ise selle oma tööga välja teeninud.

Või et olen nii ja nii palju sotsiaalmaksu maksnud, aga haige ei ole olnud, paluks see raha välja maksta, mul katus vajab parandamist?

See, kes tahab pensioniks koguda, kuid siiski võimalust vajadusel see raha välja võtta, võiks ju III samba teha. Aga see on millegipärast väga vähe populaarne, kuigi riik maksab sinna pandud rahalt 20% tulumaksu tagasi (15% aastatulust, max 6000). Lugesin kuskilt head mõttekäiku, et kui see riigi poolt tagastatav tulumaks panna III sambasse, siis see on ju 20% tootlust! Täiesti super ju! Kust mujalt sellist tootlust saaks? Kui pakutaks arvaks kohe et mingi pettusega tegu:)

Rääkimata sellest, et need, kellel seda raha väga vaja on, ilmselgelt ei oma mingeid muid sääste. Ma saan aru, et inimesed, kes tegelevad investeerimisega, tahaks ise II samba raha investeerimisega tegeleda. Kuid neid on ju vähene hulk, sest investeerimisega tegelevad endiselt vähesed (pakun, et protsent umbes 3-5% vast?).

pension kaugel — Pensioniaeg tundub nii kaugel olevat
https://pngtree.com/

Valikud

Facebooki Kogumispäeviku grupis oli arutelu teemal, mida teete tulumaksu tagastusega ning loomulikult enamus tormaks kohe shoppama, mõni ütles, et reisimiseks. Samast grupist on silma jäänud, et säästmise eesmärgiks enamasti tulevikus millegi peale kulutamine – reisimine, remont jne. Loomulikult ka nendeks asjadeks tuleb säästa ja koguda, aga see näitab ilmekalt, et tulevikule ei mõelda. Eriti küüniline on öelda, et mu lapsed on mu pensionisambad. Vaesed lapsed.

See toob mind järgmise mõtteni. Kui II sammas sisuliselt kaotatakse (ma ei kahtle, et enamus võtab raha välja ning seetõttu võib osutuda mõistlikult kõikidel seda teha), siis tulevane suur pensionäride hulk jääb ju meie laste kaela ehk et mitte mina konkreetselt enda laste kaela peale, vaid meie kõikide lapsed ägavad suure maksukoormuse all, sest suur hulk pensionäre tuleb ülal pidada. Arvestades maksumaksjate vähenevat hulka, siis kuidas saab loota, et tulevikus pension oleks suurem, kui praegu? Ja mis annab meile õiguse tulevastele põlvedele selline koorem panna?

motivatsioon unistusest — olevik ja tulevik

Lõpetuseks

Mulle loomulikult meeldib valikuvabadus. Iga täiskasvanu vastutab oma elu eest ise ja peaks teadma, mis ta teeb. Kuid on erandeid. Antud juhul mõjutavad otsused II samba osas meid kõiki, ei ole nii, et ära siis välja võta, kui ei taha. Esiteks, kui enamus raha välja võetakse, siis võivad haldustasud taas ebamõistlikult suureks muutuda. Teiseks, majandus vajab pensionifonde, kes on pikaajalised investeerijad. Kolmandaks, kui fondid väga väikeseks jäävad, siis ilmselgelt on vähem võimalusi, kuhu investeerida ja kui palju saab hajutada.

Teise sambaga liitudes oli mul õiguspärane ootus, et ma ei pea selle raha osas enam otsuseid tegema, kuhu investeerida ja mida sellega teha (fondide vahetamine muidugi võimalik ja seda olen ka teinud), nüüd aga on oht, et mind sunnitakse otsustama, mida selle rahaga teha. Ja ma ei taha seda otsust teha. Muuhulgas, sest me kogume raha maja ehituseks ja meil ka kuluks see raha marjaks ära, aga mis siis pensionieas saab?

Kuhu olen investeerinud?

Nagu eelmine kord ütlesin, siis alustasin investeerimist aprillis 2017 LHV kasvukontoga (mikroinvesteerimist ma ei kasuta, sest mul pole LHV pangakaarti – maal elamise rõõmud, aga kasutan SEB Digikassat) ja kuulasin paar webinari.

Edasi lugesin mõned raamatud – vaieldamatult parim Jaak Roosaare “Rikkaks saamise õpik” ja ka tema “Aktsiatega rikkaks saamise õpik”. Aga parim õpetaja on ikkagi praktika. Mingi hetk hakkas mulle tunduma, et info kordub ja kui end ühele koolitusele vedasin, siis pettusin täielikult, sest mingit uut infot nagu ei saanud ja lisaks tundus, et koolitaja oli kunagi midagi investeerinud, aga nüüd enam ammu mitte.

hirm et ei tea piisavalt — Ära jää ootama hetke, kui tead piisavalt

Oktoobris 2017 tegin uuesti endale III pensionisamba. Nimelt olin seda korra juba kunagi ammu katsetanud, aga siis tuli mõte Austraaliasse kihutada ja sain sinna ainult mõned kuud koguda, siis võtsin raha välja, et lennukipiletid osta. Ei kahetse. Vaid olen üllatunud, et ma juba siis ikka natuke mõtlesin raha kogumise ja investeerimise peale.

Lisaks on mul algusest peale olnud II sammas, kuigi minule on see vabatahtlik. Ja emal soovitasin ka teha. Selle vabatahtlikuks tegemist, rääkimata ära kaotamisest, ma ei poolda. See raha ei ole kuidagi kingitusena sinna tekkinud ega mõeldud ära kulutamiseks enne pensioniiga. Selles mõtlemises ma loogikat ei näe, et praegu tahaks selle raha ära kulutada. Keegi ei keela lisaks koguda, 2% palgast ei ole küll nii suur summa, et seda ei suuda kõrvale panna.

Mina ei liiguta ka siin mingeid suuri summasid. Sellest ka nimi mikroinvestor. Summad on tõesti mikroskoopilised. nt iga euro, mis mul õnnestub oma asjade müügist saada, kannan kohe investeerimiskontole. Ükskõik, kas see on 2 või 4 eurot.

eesmärgid reisimine — III sambasse kogunenud summa eest ostsin lennukipiletid Austraaliasse

2017.a viimastel päevadel ostsin oma esimesed aktsiad – SFG ja puhtalt sellepärast, et nad lubasid erakordset dividendi maksta. Panin oma esimesed 97€ aktsiatesse. Nagu eelmine kord selgitasin minule sobib variant, et ma investeerin väikeste summadega ja teenustasusid ma ei arvesta, sest see 3€ kuluks nagunii ära (muidugi ma eelistaks, et teenustasu poleks ja saaks selle 3€ ka investeerida) ja mina ei ole piisavalt kannatlik ega rikas, et suurte summadega investeerida.

SFG-st ma ei teadnud tol hetkel mitte midagi. Teadsin, et võtan riski, et võib-olla makstakse erakordne dividend ära ja firma läheb pankrotti, aga see 97€ on mulle seni 23,1€ sisse toonud ehk 23,81% tootlust. Pole paha!

Esimesest ostust alates olen uudistel silma peal hoidnud ja börsil ka. Sellepärast tasubki alustada, siis hakkad märkama uudiseid, mis sinu ostudega seotud.

Järgmise korrani!

Aeg alustada

Olen juba mõnda aega mõlgutanud mõtet pidada investeerimisblogi, sest aeg-ajalt on tekkinud mõtteid, mida jagada. Samuti nagu paljud blogijad on märkinud jääb siis teekonnast märk maha (kuigi pean juba natuke aega enda jaoks investeerimispäevikut) ja et avalikult antud lubadusi täidetakse rohkem.

Nagu näha jutt mul jookseb ja juba esimene mõte venis väga pikaks:) Aga üritan

mitte väga pikalt jahuda (tavaliselt). Lõpuks sai blogi tehtud täpselt kuu aega tagasi, aga postituseni ikka kuidagi ei jõudnud … Nüüd WordPress kirjutas, et palju õnne esimese kuu puhul ja hakkas väga piinlik. On aeg alustada!

blogiv Mikroinvestor — Tuleb lihtsalt alustada

Olen abielus naine 30ndates, elan maal. Kuigi rahaasjad on meil peres ühised, siis investeerimisega tegelen meie peres mina. Investeerimiseks ei oleks nagu üldse sobiv aeg, sest kogume raha maja ehituseks ning mina olen alustav ettevõtja, aga usun sellesse, et õiget hetke võibki jääda ootama ja seda ei tule. Hoopis tuleb tegutsema hakata!

Investeerinud olen alates aprillist 2017, kui tegin kasvukonto. Inspiratsiooni sain Kristi Saare vebinarist (aitäh!), mille otsa ma koperdasin juhuslikult. Tagantjärgi ei mäletagi kuidas. Aga lõpuks ometi käis klikk ära, sest seni olin ikka tüüpiline palgapäevast palgapäeva elaja, ükskõik milline sissetulek. Elatakse ju üks kord ja peamiselt kulus minu raha reisimisele ja raamatutele, aga enamus siiski ei-tea-kuhu. Seejuures ma ei ole üldse mingi shoppaja kunagi olnud, aga e-kaubandus tegi siingi korrektiive kahjuks.

raamatud säästmine — Minu nõrkuseks on raamatud

Seejärel kuulasin Taavi Pertmanni vebinari (aitäh taas!) müütidest investeerimises. Mulle see väga meeldis, sest minule ei meeldi nn stamp põhimõtted selles mõttes, et nagu oleks üks variant, kuidas midagi teha, kuigi rõhutatakse, et igaüks valib ise, mis talle sobib. Aga minu arvates see lause teine pool kaob kuhugi ära alati.

Näiteks põhimõte, et aktsiaid ei tasu osta väiksema summa kui 1000€ eest. Sorry, mul oleks ilmselt siiani esimene tehing tegemata, sest kui ma oleks oodanud, et tuhat täis saada, siis esiteks oleks mul esimene tuhin möödas ja teiseks 1000€ summa ehk nii suur summa korraga läheb meil majafondi.

Üks põhimõte, mida ka tihti korratakse ja mida ma väga pooldan on, et alusta väikeste summadega ehk summadega, mida sul poleks kahju kaotada. Mina mõtlesin selle enda jaoks lahti nii, et alustan kasvukontoga ja panen sinna igakuiselt alustuseks 25€. See ei ole olematu summa, aga kui ma seda kasvukontole ei suunaks, siis ilmselgelt kuluks see niisama ära. Ja hakkasingi toimetama.

Nagu ma mainisin, siis vahest võib (või pigem võis) mul tuhin üle minna ehk et mul kannatlikkust väga palju pole, vaid tahan kohe toimetama asuda.

Loogilisena eelnevast ei poolda ma mõtet, et kõigepealt tuleks koguda meelerahufond ja kuigi osade jaoks 3 kuu raha (elamiseks vajalikud kulud), siis osad räägivad ikka ulme summadest… Minule ei meeldi seisev raha. Inflatsioon sööb seda ja seisev raha minu heaks tööd ei tee!

Samas mõte on muidugi õige, aga alustades mõtlesin mina nii, et meelerahufond võib vabalt tähendada ka nn turvavõrgustikku ehk et minul on alati olnud lähedased inimesed, kes mind ajutises hädas ehk ootamatuste puhul saavad aidata. Kui ma oleks auru suunanud sellele, et peab kõigepealt meelerahufondi raha koguma, mitte investeerimiseks, siis jällegi – olen veendunud, et investeerimiseni ma poleks siiani jõudnud. Tõenäoliselt.

Ja nii kaugele, kus hetkel olen, kohe kindlasti mitte!