Vahest võivad negatiivsed uudised olla blessing in disguise ehk osutuda positiivseteks. Meil oli esialgu kavas maja ehitada nagu ikka kodulaenuga, aga läks teisiti (loe selle kohta siit). Nüüdseks meile laenuvaba elu idee väga meeldib ja teeme kõik endast oleneva, et endale seda pikaajalist kohustust mitte võtta.
Kas see on mõistlik otsus?
Sõltub, kuidas vaadata.
Ühest küljest on kodulaen soodsaim laen ning tõesti tundub mõistlikum see raha hoopis kasvama panna. Üle 2% (mis tundub umbes kodulaenu intress hetkel olevat) tootlust ehk ikka teenib ja pigem ju oluliselt rohkem (LHV võlakirjad maksavad nt 6% intressi aastas).
Aga on ka mitmeid põhjuseid, miks see ei tundugi nii hea mõte.
Miks mitte?
-
-
Kas ma paneks selle raha investeeringutesse?
-
Üks asi on maja nimel kokku hoida – nt loobuda reisimisest. Olime juba enne koroonat kokku leppinud, et me nüüd mingi aeg majaehituse pärast ei reisi. Koroonapiirangud lihtsalt lihtsustasid reisimisest loobumist.
Investeeringute jaoks hoiame ka kulusid kokku, aga reisimisest nt ma ei oleks nõus loobuma. Siinjuures on oluline ka see, et maja ehitus eelduslikult kestab mõned aastad, investeerimine, aga pikalt ehk et sprint vs maraton.
Lühiajaliselt oleme valmis tunduvalt kokkuhoidlikumalt elama, kui pikaajaliselt.
2. Püsikulude suurenemine
Kodulaen võetakse pikaks ajaks ning igakuine summa on tavaliselt pere suurim kohustus (kui ei ole, siis peaks ilmselt oma kohustused üle vaatama).
Kuna me praegu ei maksa kodulaenu ega üüri, siis maja ehitamiseks kodulaenu võttes suureneks meie igakuised püsikulud oluliselt. Mulle meeldib Arne Talvingu soovitus (raamatus Aktsiatega rikkaks ja vabaks), et püsikulud tuleks alati võimalikult madalad hoida. Ka siis, kui sa saaksid endale palju suuremaid lubada. Ta ütleb, et seda teeb “nutikas finantsvaba”.
See on üks põhjustest, miks lotovõitjad on tihti peagi vaesemad, kui enne lotovõitu. Nad ostavad endale kallid majad-autod-lennukid, millel on suured püsikulud.
Minu jaoks tähendavad väiksemad püsikulud, et on ka lihtsam ja kiirem finantsvabaduseni jõuda (mitte, et see alati peaks eesmärk olema). Näiteks, kui finantsvabaduse nn esimeseks tasemeks on olukord, kus investeeringutest saadav passiivne tulu katab sinu igakuised kulud. Järelikult on seda lihtsam saavutada, mida väiksemad on sinu igakuised kulud. Püsikulud on seejuures need kulud, mille suurust on kõige raskem muuta (aeg-ajalt tasub need üle vaadata).
3. Saad rahulikult magada ehk psühholoogiline aspekt
Lõpetasin just Morgan Houseli raamatu “The Psychology of Money” (Raha psühholoogia). Mind üllatas positiivselt, et tema koos oma naisega on samuti otsustanud kodulaenu mitte võtta. Sest nende eesmärgiks on sõltumatus.
Ta nimetab seda otsust halvimaks finantsotsuseks, kuid parimaks rahaotsuseks. Sest nende eesmärgiks ei ole olla külmalt ratsionaalne (laenata odavat raha ning panna ülejäävad säästud raha teenima), vaid psühholoogiliselt mõistlik. Ilma hüpoteegita maja paneb teda end tundma sõltumatuna.
See, et ta ei pea igakuiselt tasuma laenumakset annab talle parema tunde, kui oma varade pikaajalise väärtuse maksimeerimine. Ta rõhutab, et see otsus sobib ja meeldib neile, ning see on kõige olulisem. Head otsused ei ole alati ratsionaalsed. Ega “õiged”. Kõige olulisem on, et need teevad sind õnnelikuks.
Ehk nagu tihti rõhutatakse: peamine, et sa saad rahulikult magada!
Housel toob välja, et nad hoiavad ka oluliselt suurema osa oma varast sularahas (20%!), kui soovitatakse. Ta ei saaks seda kellelegi teisele soovitada, kuid neile on see vajalik ning toimib. Igaüks peab ise otsustama, mis on talle õige ning mis laseb tal öösel rahulikult magada.
Ära unusta, et me oleme inimesed oma emotsioonide ja tunnetega, mitte ratsionaalsed robotid. Psühholoogia osa meie otsustes ei tasu kunagi alahinnata.
P.S Väga tihti ei olegi teist varianti, kui kodulaenu võtta. Mitte, et meie oleksime tohutult rikkad, aga meil on korteri kodulaen makstud ehk et me saame rahulikult korteris elada ja meil pole maja valmimisega kiiret. Kuigi muidugi tahaks juba sisse kolida:)