Meil kõigil on mingid uskumused rahast. Tavaliselt me neile ei mõtle, kuid need mõjutavad meid ning seetõttu on hea neid teada.
Meile kõigile on ilmselt tuttavad ütlused “raha ei kasva puu otsas”, “kergelt tulnud, kergelt läinud” või arvamus, et rikkus on midagi halba, negatiivset, kindlasti ebaausalt saadud…
Jääb mulje, et eestlase elu peabki olema raske. Kergelt ei tule ega tohigi tulla midagi.Enda uskumusi raha kohta ei olegi nii lihtne kindlaks teha. Kindlasti eelpool toodu on mind mõjutanud. Minu jaoks parim näide uskumustega seoses see, et olen alati uskunud, et mina olen pigem kulutaja tüüpi inimene ja et igasugune säästmine/kogumine on minu jaoks väga raske (kui mitte võimatu).
Selle parimaks näiteks on lugu Austraaliast. Elasin ja töötasin Austraalias kahe Iiri tüdrukuga. Teenisime kõik täpselt sama palju ning elamiskulud olid ka samad. Seega kõigil olid nii identsed võimalused säästa ja meie Aasia reisiks koguda, kui üldse võimalik.
Tegelikkuses olime raha osas kõik kolm väga erinevad. Ühel Iiri tüdrukul oli alati raha ja kogumine tundus tal tulevat iseenesest. Teisel polnud mitte kunagi raha ja mina olin kuskil nende kahe äärmuse vahel. Mul õnnestus reisiks raha koguda, aga vähem, kui esimesel iirlannal ja väga suurte raskustega. Sellepärast tähendas säästmine/kogumine minu jaoks pikka aega enda piiramist ja koonerdamist. Midagi, mis oli minu jaoks raske ja ebameeldiv.
Nii enne, kui peale Austraaliat kasutasin reisimiseks raha “kogumiseks” varianti, et lihtsalt ostsin ühel palgapäeval lennukipiletid (võimalikult soodsad muidugi) ära ja elasin siis lihtsalt vähema rahaga palgapäevani. Reisile minnes võtsin puhkuseraha kaasa ja pärast reisilt tagasi tulles elasin taas lihtsalt selle rahaga, mis oli.
Niimoodi palgapäevast palgapäevani elades kasutasin suuremate asjade ostmiseks loomulikult järelmaksu ja kui esimest korda Euroopast välja reisisin – Indiasse – siis ei jagunud piletite jaoks palgast ja võtsin väikelaenu.
Tagantjärgi tundub ilmselge, et kui sain peale kulutamist väiksema rahaga hakkama, siis oleks üsna lihtsalt ka raha kogumisega hakkama saanud. Aga siis tundus see võimatuna. Liiga raskena.
Minu jaoks toimus muutus tänu sellele, et sain teada, et alustada võib väikeste summadega ning abiks on “maksa endale esimesena” põhimõte ehk et kanna kohe palgapäeval see summa eraldi kontole. Nii alustasin ma investeerimist 25€ kandmisega kasvukontole palgapäeval (abiks püsikorraldus). Nii lihtne see oligi.
Varem ma poleks selle pealegi tulnud, et see võiks nii lihtne olla ja et ei ole nii, et minul lihtsalt ongi raske raha säästa ja koguda:). Nagu see oleks kivisse raiutud. Uskumused raha kohta olid mind kõik need aastad tagasi hoidnud.
Kui alustad väikese summaga, mis sinu elukvaliteeti ei mõjuta ning mille kõrvale panemist sa ei märkagi, siis tekib harjumus ning saad aja jooksul vaikselt seda summat suurendada. Üsna pea hakkavad tekkima mõtted, kuidas sissetulekut suurendada, kust veel kokku hoida jne. Aga esialgu ei tasu selle peale mõelda, vaid oluline on endale teadvustada, et sinu uskumused ei pruugi õiged olla ja raha kogumisega saab igaüks hakkama.
Leia vaid enda jaoks alustamiseks sobiv summa ja hakka tegutsema!
