Õiget aega võib ootama jäädagi

Olen seda mõtet veidi enne ka puudutanud, aga viimasel ajal on mulle eriti tihti selle mõtte erinevad variatsioonid silma jäänud. Ja kunagi ei ole liiga palju seda mõtet öelda ja rõhutada!

Eriti kuna paljud teavad seda, aga ikkagi ei tegutse!

Knowing and not doing is the same as not knowing – pole vahet, kas sa tead midagi või ei tea, kui sa seda teadmist ei rakenda.

rahtarkuse raamatud
Alati on veel raamatuid, mida tahaks lugeda

Inimesi hoiab muidugi tagasi hirm. Ja sellest tulenevalt on alati vaja veel need raamatud läbi lugeda ja need koolitused läbida. Niimoodi võib jäädagi seda hetke ootama, kui teadmisi on piisavalt. Sest see ei käi nii, et muudkui loed ja koolitud ja siis käib heureka hetk, et nüüd siis tean ja on õige hetk tegutsema asuda.

Mingi nn klikk võib käia küll (nagu mul Kristi Saare vebinari kuulates ootamatult käis), aga see ei olnud hetk, et ma tean piisavalt (üldse ju ei teadnud), vaid et investeerimine on oluline ja sellega tuleb tegeleda. Need, kes arvavad, et enne peavad veel teadmisi koguma, ei kahtle, kas peaks investeerimisega tegelema – mis on väga oluline samm õiges suunas – vaid nad ootavad seda õiget hetke.

koolituse märkmed
veel üks raamat, veel üks koolitus

Muidugi ei tasu täiesti uisapäisa mitte midagi teadmata ja uurimata toimetama hakata. Aga kui juba mingid teadmised on olemas – a la tead, mis on kasvukonto, aktsiad või ühisrahastus – siis tasub väikeste summadega toimetama hakata. Praktika on parim teadmiste kogemuse viis ja hirm kaob tegutsedes. Alusta väikeste summadega ja hakka lihtsalt pihta.

Näiteks, kõige lihtsam tee endale III sammas või kasvukonto. Tekib harjumus raha regulaarselt investeerida ning saad aru, et see väike summa ei muuda kuidagi su elukvaliteeti halvemaks (a la ei jagu raha elamiseks), vaid see raha muidu kuluks lihtsalt ära.

Mina ei pööra ka liigset tähelepanu tasudele. Muidugi tahaks kõike tasuta ja tasub alati soodsaimad variandid valida – a la hoian Balti aktsiaid LHV-s, sest seal tasuta. Õnneks on tasude teemal ka palju räägitud ja pingutatud nii, et need on vaikselt alla läinud (nt kasvukonto ja II sammas).

kuidas alustada investeerimist
Kes senti ei korja …

Aga nagu olen ka varem maininud, siis mina ostan ka Balti aktsiaid väikeste summade kaupa – tavaliselt 200€ – ja teenustasu on natuke üle 3€. Protsentuaalselt jah mitte kõige mõistlikum, aga minu arvates olulisem, et mul on need aktsiad ja olen aktsiate ostmisega nii palju õppinud, et see 3€ kooliraha maksta ei ole palju. Lisaks see 3€ kuluks muidu nagunii ära. Kurikuulus latte näide 🙂

Samamoodi nagu ei tasu säästmisega liiale minna nii, et ei saa enam üldse elu nautida – sest ei tohi sentigi kulutada – ei tasu mitte ühegi põhimõttega äärmusesse minna. Väikeste summadega investeerimine aitab ka ajas ostmist hajutada.

Harjutamine teeb meistriks! (kunagi)

Sunnitud valikud

Minu jaoks on arusaamatu, miks nüüd korraga on vaja II pensionisammas vabatahtlikuks teha? See on muidugi arusaadav, et Isamaale oli see võimalus Riigikokku sisse saada (uskumatult lausa valitsusse), aga kuidas nii paljud inimesed seda tunduvad toetavat ning kuidas emotsioonid ratsionaalse arutluse on tagaplaanile lükanud.

Pension tundub nii kaugel olevat

Mina olen II sambaga vabatahtlikult liitunud. See tundus nii elementaarne ja iseenesest mõistetav. Kuigi võimalik pension on nii kaugel ja ilmselt aja jooksul järjest kaugemale läheb (pensioniea tõstmine) ning arvan, et ilmselt mingi hetk riiklikku pensioni enam polegi, siis loomulikult üritan vähemalt midagi pensioniks koguda. 2% palgast on igal juhul nii väike osa, et see ei mõjuta oluliselt mitte kellegi elukvaliteeti. Tulumaks oli ka kunagi 2% ja rohkemgi suurem, lihtsalt selle osa panen II sambasse (kui see mõtlemine aitab tunda, et ei pane enda raha).

Olen ka lugenud arvamust, et madalapalgalistel on see nii väike summa, et see ei anna nagunii midagi. Halloo! Iga väike summa aitab pensionipõlves ehk ajal, kui ei jaksa/saa enam töötada. Mina arvan, et praegust pensionäri rõõmustaks ka igasugune summa. Ja samas on see pisike summa nüüd vaja kätte saada?

Lugesin kusagilt, et pension tundub nii kaugel olevat, et meile tundub võimatu end pensionärina ette kujutada ja sellepärast on nii raske pensioniks koguda. Seda enam peaks riik seda soodustama. See ju algselt ka pensionireformi mõte oli.

raha kasvatamine
Raha kasvamiseks on aega vaja, pixabay.com

See on minu raha ja vajan seda kohe

Ema rääkis, et telekas oli lugu perest, kellel oleks hädasti vaja elamiseks seda raha (vist remonti teha vms) ja et neil on see raha ju olemas, aga ei saa kätte lihtsalt! Mismõttes neil on see raha olemas, see on pensioniks kogutud raha ju. See on sama hea, kui küsiks riigilt oma I samba raha praegu kätte, et mul praegu seda vaja, makske välja praeguseks teenitud pensioniosa! Olen ju ise selle oma tööga välja teeninud.

Või et olen nii ja nii palju sotsiaalmaksu maksnud, aga haige ei ole olnud, paluks see raha välja maksta, mul katus vajab parandamist?

See, kes tahab pensioniks koguda, kuid siiski võimalust vajadusel see raha välja võtta, võiks ju III samba teha. Aga see on millegipärast väga vähe populaarne, kuigi riik maksab sinna pandud rahalt 20% tulumaksu tagasi (15% aastatulust, max 6000). Lugesin kuskilt head mõttekäiku, et kui see riigi poolt tagastatav tulumaks panna III sambasse, siis see on ju 20% tootlust! Täiesti super ju! Kust mujalt sellist tootlust saaks? Kui pakutaks arvaks kohe et mingi pettusega tegu:)

Rääkimata sellest, et need, kellel seda raha väga vaja on, ilmselgelt ei oma mingeid muid sääste. Ma saan aru, et inimesed, kes tegelevad investeerimisega, tahaks ise II samba raha investeerimisega tegeleda. Kuid neid on ju vähene hulk, sest investeerimisega tegelevad endiselt vähesed (pakun, et protsent umbes 3-5% vast?).

pension kaugel
Pensioniaeg tundub nii kaugel olevat
https://pngtree.com/

Valikud

Facebooki Kogumispäeviku grupis oli arutelu teemal, mida teete tulumaksu tagastusega ning loomulikult enamus tormaks kohe shoppama, mõni ütles, et reisimiseks. Samast grupist on silma jäänud, et säästmise eesmärgiks enamasti tulevikus millegi peale kulutamine – reisimine, remont jne. Loomulikult ka nendeks asjadeks tuleb säästa ja koguda, aga see näitab ilmekalt, et tulevikule ei mõelda. Eriti küüniline on öelda, et mu lapsed on mu pensionisambad. Vaesed lapsed.

See toob mind järgmise mõtteni. Kui II sammas sisuliselt kaotatakse (ma ei kahtle, et enamus võtab raha välja ning seetõttu võib osutuda mõistlikult kõikidel seda teha), siis tulevane suur pensionäride hulk jääb ju meie laste kaela ehk et mitte mina konkreetselt enda laste kaela peale, vaid meie kõikide lapsed ägavad suure maksukoormuse all, sest suur hulk pensionäre tuleb ülal pidada. Arvestades maksumaksjate vähenevat hulka, siis kuidas saab loota, et tulevikus pension oleks suurem, kui praegu? Ja mis annab meile õiguse tulevastele põlvedele selline koorem panna?

motivatsioon unistusest
olevik ja tulevik

Lõpetuseks

Mulle loomulikult meeldib valikuvabadus. Iga täiskasvanu vastutab oma elu eest ise ja peaks teadma, mis ta teeb. Kuid on erandeid. Antud juhul mõjutavad otsused II samba osas meid kõiki, ei ole nii, et ära siis välja võta, kui ei taha. Esiteks, kui enamus raha välja võetakse, siis võivad haldustasud taas ebamõistlikult suureks muutuda. Teiseks, majandus vajab pensionifonde, kes on pikaajalised investeerijad. Kolmandaks, kui fondid väga väikeseks jäävad, siis ilmselgelt on vähem võimalusi, kuhu investeerida ja kui palju saab hajutada.

Teise sambaga liitudes oli mul õiguspärane ootus, et ma ei pea selle raha osas enam otsuseid tegema, kuhu investeerida ja mida sellega teha (fondide vahetamine muidugi võimalik ja seda olen ka teinud), nüüd aga on oht, et mind sunnitakse otsustama, mida selle rahaga teha. Ja ma ei taha seda otsust teha. Muuhulgas, sest me kogume raha maja ehituseks ja meil ka kuluks see raha marjaks ära, aga mis siis pensionieas saab?

Kuhu olen investeerinud?

Nagu eelmine kord ütlesin, siis alustasin investeerimist aprillis 2017 LHV kasvukontoga (mikroinvesteerimist ma ei kasuta, sest mul pole LHV pangakaarti – maal elamise rõõmud, aga kasutan SEB Digikassat) ja kuulasin paar webinari.

Edasi lugesin mõned raamatud – vaieldamatult parim Jaak Roosaare “Rikkaks saamise õpik” ja ka tema “Aktsiatega rikkaks saamise õpik”. Aga parim õpetaja on ikkagi praktika. Mingi hetk hakkas mulle tunduma, et info kordub ja kui end ühele koolitusele vedasin, siis pettusin täielikult, sest mingit uut infot nagu ei saanud ja lisaks tundus, et koolitaja oli kunagi midagi investeerinud, aga nüüd enam ammu mitte.

hirm et ei tea piisavalt
Ära jää ootama hetke, kui tead piisavalt

Oktoobris 2017 tegin uuesti endale III pensionisamba. Nimelt olin seda korra juba kunagi ammu katsetanud, aga siis tuli mõte Austraaliasse kihutada ja sain sinna ainult mõned kuud koguda, siis võtsin raha välja, et lennukipiletid osta. Ei kahetse. Vaid olen üllatunud, et ma juba siis ikka natuke mõtlesin raha kogumise ja investeerimise peale.

Lisaks on mul algusest peale olnud II sammas, kuigi minule on see vabatahtlik. Ja emal soovitasin ka teha. Selle vabatahtlikuks tegemist, rääkimata ära kaotamisest, ma ei poolda. See raha ei ole kuidagi kingitusena sinna tekkinud ega mõeldud ära kulutamiseks enne pensioniiga. Selles mõtlemises ma loogikat ei näe, et praegu tahaks selle raha ära kulutada. Keegi ei keela lisaks koguda, 2% palgast ei ole küll nii suur summa, et seda ei suuda kõrvale panna.

Mina ei liiguta ka siin mingeid suuri summasid. Sellest ka nimi mikroinvestor. Summad on tõesti mikroskoopilised. nt iga euro, mis mul õnnestub oma asjade müügist saada, kannan kohe investeerimiskontole. Ükskõik, kas see on 2 või 4 eurot.

eesmärgid reisimine
III sambasse kogunenud summa eest ostsin lennukipiletid Austraaliasse

2017.a viimastel päevadel ostsin oma esimesed aktsiad – SFG ja puhtalt sellepärast, et nad lubasid erakordset dividendi maksta. Panin oma esimesed 97€ aktsiatesse. Nagu eelmine kord selgitasin minule sobib variant, et ma investeerin väikeste summadega ja teenustasusid ma ei arvesta, sest see 3€ kuluks nagunii ära (muidugi ma eelistaks, et teenustasu poleks ja saaks selle 3€ ka investeerida) ja mina ei ole piisavalt kannatlik ega rikas, et suurte summadega investeerida.

SFG-st ma ei teadnud tol hetkel mitte midagi. Teadsin, et võtan riski, et võib-olla makstakse erakordne dividend ära ja firma läheb pankrotti, aga see 97€ on mulle seni 23,1€ sisse toonud ehk 23,81% tootlust. Pole paha!

Esimesest ostust alates olen uudistel silma peal hoidnud ja börsil ka. Sellepärast tasubki alustada, siis hakkad märkama uudiseid, mis sinu ostudega seotud.

Järgmise korrani!