Kahjuks peavad pettuma need, kes arvasid, et juttu tuleb ümbrikupalgast … Kirjutan hoopis järjekordsest mõtteveast: mentaalne arvepidamine.
Miks me teeme mõttevigu?
Me teeme päevas sadu otsuseid. Enamuse neist märkamatult.
Meil ei ole aega ega energiat igat otsust põhjalikult analüüsida ja kaaluda. Sellepärast aitavad meid rutiinid, nt mida söön hommikusöögiks. Me proovime otsustamise teha võimalikult lihtsaks ja automaatseks.
Kas sa kujutaksid ette, et iga väiksemagi asja puhul peaksid enne kõik poolt ja vastu argumendid välja mõtlema ja seejärel läbi kaaluma? Me ei jõuaks just palju tehtud.
Lihtsustamine aitab meid, kuid see võib põhjustada ka vigu. Mõttevigu.
Mis on nn ümbrikute või kontode süsteem ning kas ja kuidas see toimib?
Üks nippe oma rahaasjade haldamiseks on eelarve koostamine ja kulude jälgimine. Selle lihtsustamiseks kasutatakse muuhulgas näiteks ümbriku või kontode süsteemi.
See süsteem tähendab, et sa jaotad oma raha ja kulutused kategooriatesse. Näiteks eluasemekulud, toit, meelelahutus, riided jne. Ise valid, mitut kategooriat kasutad. Mina kasutan väga lihtsat varianti: jaotan raha majafond, investeeringud ja raha elamiseks.
Photo by Ranurte on Unsplash
Kui sa eelistad sularaha, siis paned raha kategooriate kaupa ümbrikutesse (Seda teeb näiteks blogija Elli Lepik), kui sa sularaha ei armasta, siis võib kasutada erinevate pangakontode süsteemi. Igas pangas saab avada mitu erinevat kontot ja neile ise nimed panna. Nt reisifond, majafond, meelerahufond jne.
Mentaalne arvepidamine (mental accounting)
See raha kategoriseerimine on mentaalne arvepidamine. See võib aidata kulusid kontrolli all hoida, sest kui igal kontol või ümbrikul on oma eesmärk, siis on palju raskem sealt millegi muu jaoks raha võtta. Tunned end lausa süüdlasena, kui millegi muu jaoks raha näpistad.
Meil on näiteks majafond, kuhu kogume maja ehituseks raha ning sealt naljalt raha võtta ei taha. Sest eesmärk – oma maja – on nii selgelt silme ees.
Kui me rääkisime Mikroinvestori Q&A-l meelerahust, siis tuli juttu ka sellest, et võiks enda jaoks reeglid paika panna, millal võib meelerahufondist raha võtta. Ilma reegliteta kipub mõni sealt pidevalt raha kandma (palgapäeval kannan tagasi), teine aga ei raatsi ka hädaolukorras sealt raha võtta. Kui saab muidu hakkama, siis on väga hästi, aga kahjuks olen kuulnud ka juhtumitest, kus pigem võetakse kõrge intressiga laen, kui raha meelerahufondist.
Ära unusta, et meelerahufondi raha ongi ootamatuste jaoks. Kui sa aga pole paika pannud, mis need ootamatused on, millal võib raha välja võtta, siis võibki hoopis teha rumala otsuse kallist laenu võtta.
Miks ümbrikusüsteem võib tekitada mõttevea?
Raha haldamise lihtsustamiseks on mentaalne arvepidamine hea vahend. Kuid nagu juba eelnevas näites välja toodud, siis see võib ka probleeme ja valesid otsuseid tekitada.
Lisaks sellele, et võid liiga kergekäeliselt raha ära kulutada, sest sellel kontol või ümbrikus on ju veel raha (kui eelarves raha on, siis justkui peaks selle raha ära kulutama), mõjutab meid see, kust raha saadi.
Ega ilmaasjata ei öelda: kergelt tulnud, kergelt läinud.
Näiteks lotovõiduks või kingituseks saadud raha kipume kergekäelisemalt kulutama. Ratsionaalselt mõeldes ei tohiks olla tähtsust, kust raha tuli. 20 eurot on ikka 20 eurot ning minu raha olenemata sellest, kas pidin selle saamiseks pingutama. Me kipume aga raha erinevalt hindama just sõltuvalt sellest, kas ja kui palju pidime selle saamiseks pingutama.
Üks väga hea näide on kevadine tulumaksutagastus. Paljud inimesed kohtlevad seda kui kingitust. Igal aastal tormatakse esimesel võimalusel tuludeklaratsiooni esitama ja seejärel tekivad Facebooki gruppidesse teemad, et mida tulumaksutagastusega teete. See on nagu rahvussport.
Sellele tundub, et ei mõelda, et tegelikult oled ju ise pidanud selle saamiseks tulumaksu tasuma. Aga meile ei tundu, et ise olen maksnud, sest see võetakse tulust automaatselt maha, mitte ma ise ei pea seda nagu arvet tasuma. Paljud mõtlevad oma töötasust kui netosummast, mitte brutosummast, kust maksud maha lähevad.
Sa mitte ainult ei ole terve aasta tulumaksu maksnud, millest mingi osa nüüd tagasi saanud, vaid tihti ka enammaksnud ehk riigile tasuta laenu andnud, mille riik nüüd sulle lahkelt tagastab.
Ratsionaalselt võttes oleks mõistlikum, et sa ei saa riigilt tulumaksu tagasi (v.a nt III samba tagastus) või maksad ise pigem peale. Samuti peaks ratsionaalselt sa käituma tagasi saadud tulumaksuga samamoodi nagu oma “tavalise” rahaga.
Meie jaoks on see aga ekstra raha, nagu ka nt preemia. Inimesed eelistavad saada üks kord aastas preemiat vs et saada see raha igakuiselt palgalisana.
Kes ei tahaks kingitust või lotovõitu saada?
Kui sinu jaoks on mingi rahasumma kingitus, siis võib see panna sind rahaga teisiti käituma. Mis ei pruugi olla mõistlik.
Parim näide on see, et enamus lotovõitjaid on varsti peale lotovõitu vaesemad, kui nad olid enne lotoga võitmist.
Kokkuvõtvalt, kui me kategoriseerime raha – nt igapäeva kulud ja meelelahutus – siis me tunneme raha suhtes erinevalt ning see mõjutab meie käitumist. Näiteks oled äärmiselt kokkuhoidlik, et igapäeva kuludeks ettenähtud rahaga hakkama saada, aga kulutad silma pilgutamata oluliselt suurema summa, sest see oli meelelahutuse kontol.
See võib olla sinu jaoks ok, kui teed seda teadlikult, sest selleks sul ongi raha meelelahutuse kontol. Kuid kategoriseerides on oht, et me kaotame tervikpildi. Kas on mõistlik igapäevaselt igat senti lugeda, aga nädalavahetusel täiesti kontrollimatult kulutada?
Võibolla sa ühe käega ehitad, aga teisega lammutad?
P.S see ei tähenda kindlasti, et peab igat senti lugema ja elu nautida üldse ei tohi. Sellepärast ongi hea meelelahutuse või reisimise jaoks eraldi kategooria teha. Ära lihtsalt unusta tervikpilti ja oma eesmärke.
Mõttevigu ei ole ma ise välja mõelnud, vaid kuulsin neist erinevatel Coursera kursustel, aga soovitan ka kahte väga head raamatut:
-
- Richard Thaler “Väärkäitumine” (ingl k Misbehaving)
- Dan Ariely, Jeff Kreisler “Dollars and Sense”
